“Sa räägid suhtetest, aga miks sa ise suhtes ei ole?” küsivad nii mõnedki inimesed minult.
Mul on elus olnud kaks kooselu. Esimene neist oli abielu. Lühiajaline. Sellest abielust sain endale imearmsa tütre Merily ja perekonnanime Timmer.
Minu teine kooselu kestis 19 aastat. Tõusude ja mõõnadega. Sellest suhtest on hästi palju mälestusi, kaks imearmast poega ja väga palju õppetunde.
Mida ma õppisin? Õppisin lõpuks tundma iseend. Et kes ma selline olen ja mida tahan ning mida siia ilma tegelikult tegema tulnud.
Sain aru, et ma ei suuda olla mina ise, kui mind pidevalt raamidesse suruda. Ma ei ole õnnelik elades kellegi teise kehtestatud reeglite järgi, ma ei arene nii.
Selleks, et areneda vajan ma kas omaette olekut või siis kõrvale inimest, kes mõistab ja saab aru, et kes ma selline siis tegelikult olen. Minu ekskaasa seda ei mõistnud. Või kui mõistis, siis ei tolereerinud. Tema on hästi ratsionaalne inimene.
Miks ma pole suhtes? Seepärast, et ma ei lepi enam mitte kunagi keskpärasusega. Ma ei kuulu nende naiste sekka kes paluvad, et oleks keegigi kõrval. Ükskõik kes, aga oleks vähemalt keegi kõrval. Mul ei ole seda vaja. Ma tulen oma eluga ise toime. Ma lepin kas kõige paremaga või ei lepi üldse. Mul ei ole “ükskõik keda” kõrvale vaja.
Ma tahan olla NAINE ja kui keegi mu kõrval on, siis peab ta olema MEES. Mees igas mõttes. Mees peab pingutama ja armastama rohkem kui naine, ainult nii saab suhe toimida. Vastupidi on õud ja ahastus.
Mulle meeldivad mehed kes aitavad mantli selga, tõstavad restoranis tooli paika, teevad üllatusi ja lubavad mul olla naine.
Mulle ei meeldi mehed, kes ootavad, et ma maksaks baaris ka nende gintonic’u eest. Mulle ei meeldi, et mees pakub, et maksa sina see taksosõit, ma maksan teise. Mine pekki! Sina kutsusid mind välja ju! Ma võin vabalt maksta, aga siis on see minupoolne ettepanek, mitte mehe! Hoia Jumal!
Kui keegi mu kõrvale üldse saab tulla, siis on see mees kirg. Puhas kirg. 100% mehelikkus. Ja järelikult kõige mehelikum mees üldse, minu jaoks. Kui minu katus peaks sõitma hakkama, siis võib see mees endale peegli ees silma vaadates silma teha.
Kui mu katus ei sõida, siis ei ole sellist meest minu teele saadetud. Aga poolkõva variant ei tule enam mõttessegi.
Ma ei viitsi enam pettuda. Ma ei taha oma aega enam raisata.
Kellegagi niisama end siduda? Korraks….ok, aga minu aeg on mulle antud ja see pole igavene, see pole raisata.
“No mis mõttes, kas sa siis ei taha, et keegi oleks su kõrval?” küsivad mõned naised, kellele kaartidelt armastust otsin.
“Ei!”
Mu vanaema ütles selle kohta alati kuldse lause “Parem uhkelt ilma, kui sitalt saanud!”.
Nii on.
Kui seda kuningat ei ole, siis kannupoistega ma ei lepi. Nii on.