Umbes poolteist aastat tagasi käis minu juures üks murtud südamega naine, tema mees oli ta maha jätnud. Ei olnud suuri tülisid, ei olnud lahkuminekule viitavaid märke, kõik juhtus liiga äkki, naisel ei olnud võimalik selle olukorraga harjuda. Lahutus, kodu müük, üksi…
Selle naise hing oli nii ribadeks, et ta ei osanud leida ühtegi edasiviivat rada.
Vestlesime temaga pikalt, mida kõike ma talle ka ei soovitanud, mida kõike tema tuleviku osas ei rääkinud-ta ei uskunud mind. Tema mees oli ta eluarmastus ja ta ei kujutanud enda elu teisiti ette.
Palusin tal mitte jääda kinni sellesse suhteleina vaid liikuda edasi, õppida mõistma ennast ja nägema seda suhet ning lahkumineku põhjuseid mõlemapoolselt.
Ta oli väga kahtlev, aga lubas lahkudes mulle, et proovib järgida mu nõuandeid.
Mõned kuud tagasi tuli see naine jälle minu juurde, ma ei tunne inimesi ära, sest ma ei jäta neid meelde, pean seda eetiliseks. Naine, kes astus mu vastuvõturuumi, säras ja oli igati endaga rahul.
“Ma tulin sind tänama ja ütlema, et ma ei ole nii õnnelik vist olnudki!” teatas ta uksel.
Ma olin rääkinud talle, et nii noorena suhtesse minnes ei olnud tal võimalustki ennast tundma õppida, ta on elanud oma kaaslasele, suurelt jaolt tolle soovide ja plaanide järgi, jättes ennast teisejärguliseks. Siis juba lapsed ja nende vajadused… Naise enda unistused olid jäänud selles suhtes täitmata. Nüüd oli ta mind kuulda võttes asunud elama endale, täitma neid unustatud unistusi. Ta läks õppima, sai veeta aega oma sõbrannadega, hakkas käima trennis ja tegelema eneseanalüüsi ja enesearenguga. Lõi oma firmagi!
“Tead, ma ei teadnud tõesti enda kohta midagi, ma justkui tutvun iga päev uue inimesega ja see uus inimene olen ma ise! Ma olen endaga sõbraks saanud ja mõistan nüüd mida teha tahan ja kuhu jõuda soovin!” ütles ta mulle.
Vestlesime ka tema lahkuminekust. Naine arvas, et mees ei saanudki temaga õnnelik olla, sest ta oli muutunud igavaks kodumasinaks, unistusteta kohusetäitjaks ja tal ei olnud endal sellele suhtele midagi muud pakkuda peale sooja toidu, korras kodu ja logistika, aga sellest ei piisa suhte hoidmiseks.
Mis oli juhtunud aastaga? Ta oli saanud taas sõbraks oma eksmehega, sest ta oli tänulik, et mees andis talle võimaluse end õnnelikuks elada, end tundma õppida ja areneda. Ei, ta ei taha seda suhet tagasi, ta on leidnud endale eksmehes sõbra.
Kogu seda lugu kuulates oli mul siiras tänutunne, et me tookord kohtusime, et ta ikkagi otsustas proovida, mitte loobuda.
Ma olen aastaid kirjutanud, et keegi teine ei saa sind õnnelikuks teha kui sa ise endaga õnnelik ei ole. Keegi ei saa sind ka õnnetuks teha kui sa endaga sinasõber oled.
Inimesed kes süüdistavad teisi oma hädades ja jamades, kes pidevalt kõigiga sõjajalal ja tülis on, kes oma aja teiste laimamisele pühendavad, võtke õppust. Kõik on alati ainult meie enda sees-õnn ja õnnetus.
Elage end ise õnnelikuks, vaadake oma probleemidele ausalt silma ja asuge neid lahendama, elu saab hoopis uued ja kirkamad värvid!
Ilusat suve soovides
Kirsti