Väga kurb teema, aga minu töös üks sagedane mure.
Enamasti satub kiusamise, mõnitamise ja alandamise ohvriks ikka see, kes soovinud suhte lõpetada. Ei ole vahet kas mees või naine.
Esimene teema, millega teist rünnata, on lapsed. Kõige haigem versioon, hakata oma lapsi kasutama nende teise vanema vastu relvana. Tootes juurde tuulevikuks kliente psühholoogidele, sest just selleni vanemad oma saamatuses lahkuminekuga tegelemisel lapsed viivad. Kisutakse nad lahutuse keskele, süstides enda kibedust lastesse ja rünnates nii endist kaaslast. Rumal ja lapsik käitumine, sest laps ei tule sinu kibeduse kandmisega toime.
Kui üks osapool asub teist ründama ja provotseerima, siis läheb teine pool vasturünnakule, võtab ohvri rolli või asub kaitsepositsioonile.
Huvitav, et inimesed ei mõtle sellises olukorras rahulikult, et teine pool ei tee ju tegelikult muud, kui väljendab oskamatult oma valu.
Kui inimene ei oska oma tundeid normaalselt analüüsida, inimlikult arutleda, ei mõista teist ega suuda end tema asemele asetada, siis ta hakkabki enda valu ja emotsioone välja lahmima. Inetult, alandavalt, mõnitavalt, labaselt. See on kõige ehedam valu rumalalt väljendamise viis.
Selle asemel, et selle kõigega kaasa minna, tuleb jääda rahulikuks, mitte reageerida. Mõistan, et ajab pildi silmade ees mustaks, aga sa ju tunned oma endist kaasat, tead teda kõige paremini… Kuidas ta erinevate olukordadega toime tuleb?
Meie maailmas ei õpetata kahjuks maast madalast oma valu õigesti juhtima ja sellega tegelema, seetõttu inimesed nii reageerivadki. Kõik ei lähe psühholoogi juurde, et endaga sellises olukorras tegeleda.
Aga peaks.
Ründav inimene on alati katkine inimene.
Mida selline inimene soovib?
Seda, et valu põhjustaja tunneks samasugust valu. Kui muudmoodi ei saa, siis tuleb alandada, tema enesehinnangut tampida jne…
Kõige kasutum on minna reageeringusse, seda ju teine loodab. Konflikt vajab kaht osapoolt, üksi on tülitseda suhteliselt raske.
Konflikti tekitaja ju soovibki reageeringut, tähelepanu, sinu elu segamist… Kui sa talle seda annad, siis on tema oma eesmärgi saavutanud. Sinu elu on segatud, sa ei saa sellega rahulikult edasi minna ja süüdi oled sa ise, sest sina lased seda teha.
Jäädes rahulikuks, osavõtmatuks… Kaua ta jaksab?
Kaua sa ise jaksaksid üksi rusikatega vehkida kui teine pool keerab selja ja läheb rahulikult ära?
Kui oled sellises olukorras, siis väldi samale tasemele laskumist, aitab vaid rahu ja rahulik hääletoon. Kui ütled veel, et sa mõistad teda, see on valu ja valuga saab tegeleda, et eluga edasi minna…
Ma tean, et selleks peab ise olema endaga rahul ja heas kohas, et nii käituda, aga muud võimalust ei ole. Muidu paned ise draamalõkkele puid alla ja pikendad seda aega mis mõjub kõigile laastavalt.
Eriti aga kiusajale endale.
Loomulikult on hoopis hullemaid olukordi, aga need on pigem erandid. Igapäevane on ikka tavaline kius ja teise enesehinnangu hävitamine ja sellega on võimalik end kahjustamata toime tulla.
Tarkust soovides
Kirsti