Tead ju küll neid naisi, kes astuvad ühest ämbrist teise. No toon näite, esimene suhe on alkohoolikuga, teine suhe alkoholi lembi, samas ka narkosõltuvuses mehega jne…
Selline naine näeb ennast ohvrina, miskipärast satub tema just selliste meeste otsa, samas vesteldes naisega saad aru, et ta püüab kõigest hingest oma kaaslast muuta, teisisõnu päästa.
Ära ka ei lähe, sest mine tea, äkki ikka õnnestub mehest inimene kasvatada.
Miks näeb naine end ohvrina ja miks ta meest päästa püüab?
Tavaliselt (erand kinnitab reeglit) on sellise naise vanematest üks olnud sõltlane, või on siis jätkuvalt. Olles kasvanud sellises peres, on laps ohver. Laps ei suuda oma vanemat päästa, nii võtabki ta kaasa justkui kohustuse asuda kedagi õigele rajale suunama, astudes ise ikka seda mõnusat turvalist ohvrirada.
Kas see naine tegelikult päästab enda meest? Tegelikult päästab ta läbi selle mehe enda vanemat. Justkui lunastust otsides, üks ei õnnestunud, lähen teisele katsele.
Tegelikult ei saa me päästa ega aidata kedagi, kes seda ise ei taha. Ohvriroll on enamasti vabatahtlik, sul on võimalus sellest välja astuda, aga sa ei tee seda, sest sa loodad, sest sa oled harjunud, sest see on su turvaline keskkond.
Kuidas sellest väljuda?
Meil on tänapäeval nii palju võimalusi saada abi, teadvustada probleemi, lahendada see. Öelda, et ju see ongi siis minu saatus-see on allaandmine, mugavustsoonis lebotamine, oma elule käega löömine. Sulle on antud üks elu selles kehas ja just nüüd ja praegu, kasuta enda elu arenemiseks, parema mina poole püüdlemiseks, ära otsi vabandusi alla anda.
Teisi inimesi saab aidata vaid siis kui sa ise oled esmalt end aidanud, kui ise oled vaimselt terve ja eneseteadlik. Teemaga kursis, tugev. Ja aidata saab vaid seda, kes ise abi palub. Sinu algatus abi peale surudes ei anna tulemust.
Kui sina oled ohver, kui sina oled päästja, siis alusta esmalt endale abi otsimisest, usu mind su maailm muutub värvilisemaks ja sa näed seda olukorda uues valguses.
Abi küsida julgeb vapper inimene, ma usun, et sa oled seda. Kellegi saatus ei ole kannatada, Jeesus kannatas juba meie eest ära, meie asi on edasi liikuda ja lahendusi leida.
Vaprust soovides
Kirsti