Kõik inimesed kannavad mingil määral maske. Enda päris olemuseni lubatakse enamasti väheseid. Mõne inimese puhul õpid teda tundma vaid konfliktsituatsioonis või lahutuse korral. Senimaani on pilt olnud üks, aga siis pääseb džinn pudelist ja sul jääb üle tõdeda: ma ei tundnud teda absoluutselt, ma ei oleks kunagi arvanud, et tegu on sellise inimesega, ma poleks temalt midagi sellist oodanud….
Aga sa ometi arvasid, et tunned inimest.
Tegelikult sa arvasid tundvat, sest inimene oli loonud endale “näo” ja kuni kõik hästi, kandis oma maski ja rolli välja.
Viska aga mugavustsoonist vette ja nägu võib kiirelt sulada või moonduda.
On ka lihtsamaid variante.
Mõni kaotab oma näo alkoholi mõjul. Tead ju küll selliseid tüüpe, kes muidu igati viksid ja viisakad, aga napsu võttes muutuvad labaseks või kurjaks. Kes kuidas.
Mõni ei talu pingelisi olukordi ja igati soliidsest inimesest saab karjuv, räuskav hüsteerik.
Edaspidi suhtud juba ettevaatlikult, sest sa tead, et selle näo taga peidab end sootuks teistsugune tegelane.
Kui end erinevates olukordades kontrollida ei suuda ja kui su hästi varjatud tõeline ebameeldiv pale välja tuleb, siis see ongi näo kaotamine. Ja kui kord oled oma näo ühe inimese ees kaotanud, siis seda nägu tagasi paraku ei saa. See inimene teab alati, et mingis situatsioonis sa muutud. Nagu transformer.
Ma olen aastaid elanud põhimõtte järgi, et ei käitu kellegagi nii, et mul oleks hiljem tema ees piinlik. Ma ei ütle lauseid, mida ma hiljem kahetseksin. Lihtsalt ei tee nii ja kõik.
Keerulises olukorras tuleb säilitada kaine mõistus ja tasakaal, mõtled rahulikult läbi ja lahendad probleemi, aga nii, et nägu jääb alles.
Mu meelest ei ole midagi nõmedamat, kui kahetseda väljaöeldut. Sõnu ei saa tagasi võtta, tegusid ei saa olematuks muuta-jääb üle enne mõelda, kui tegutseda. Nii ei pea tundma nõmedat kahetsust.
Võin oma kogemusest öelda, et nii on igati mõnus elada.
Ei ole piinlik. Ei pea tundma häbi ja võib endale julgelt peeglis silma vaadata.
Soovitan kõigile!
Kirsti