Kuidas lohutada lohutamatus olukorras?
Enamik inimesi on vist oma elus vähemalt korra öelnud pisaratesse uppudes lause: “Miks see just minuga juhtus”.
Me arvame, et elu või Looja karistab meid. Me ei mõista mille eest.
On see siis lein või tükkideks rebitud süda, mis meid lõhub ja seesmiselt puruks kisub, aga vahel on valu nii suur, et inimene ei näegi võimalust sellest vabaneda ega oskust-võimalust sellega toime tulla.
Me oleme ju siia ilma tulles valinud endale kogemused mida selles elus omandama peame. Ja siis tekib küsimus, miks ma neid kogemusi vajan? Mida see valu ja hingeliselt surma piiril kõndimine õpetama peaks?
Vahel annnab aeg vastuse, aga mõned küsimused ei saagi vastust. Kui inimene ikka kaotab oma lapse, siis sellele ei anna aeg vastust ega lohutust. Siin ei saa öelda, et iga halb asi on millekski hea. Ei ole.
Ma näen oma vastuvõttudel iga Jumala päev selliseid lugusid mis tekitavad tunde, et kuidas lohutada inimest kes on lohutamatus olukorras?
Aga siin ei olegi vaja lohutust. Tuleb olla olemas ja lubada inimesel end pahupidi kallata, kõik emotsioonid välja. Kuulata. Vahel isegi mitte anda nõu, lihtsalt kuulata. Olla olemas.
On mulgi olukordi kus inimene ei tahagi nõu, tal pole lihtsalt kedagi kes kuulaks teda, kellele öelda, et mu süda rebeneb tükkideks ja see on nii valus. Kõige hullem on öelda, et ära nuta, küll läheb üle!
Vastupidi, nuta, karju röögi, püherda või maas valust. Luba need emotsioonid endast välja. Nii kaua kui neid jagub.
Keegi ei pea olema valuga tubli ja tugev, vastupidi.
Kui sind rebitakse katki, siis sa lähedki katki ja ühel päeval hakkad neid kilde vaikselt kokku liimima. Armid jäävad alatiseks, aga mingi koguse vett peab kinni ka liimitud vaas.
Hoidke ja toetage oma lähedasi, kuulake ja märgake.
Heade soovidega,
Kirsti