Võtad jälle kõike isiklikult?
Keegi ütles midagi, mis võib-olla kaugelt vaadates võiks teoreetiliselt olla seotud sinuga – ja BOOM! Päev rikutud, närv on must ja kõik Facebooki postitused tunduvad kahtlaselt isiklikud rünnakud su eksistentsi vastu.
Aga kallis inimene, kuula nüüd hoolega: see, et sa võtad midagi isiklikult, ei tähenda, et see oli isiklik. See tähendab, et sul on sees midagi, mis võtab haavata. Ja see pole maailm, kes sind torkima tuli – see on sinu enda sees elav väike sisemine kriitik, kes on 24/7 valves, et näha, kus keegi jälle sind “väärtusetuks pidas”.
Psühholoogias nimetatakse seda egokaitseks. Kui inimene pole oma sisemist väärtust üles leidnud, hakkab ta kogu välismaailma filtreerima läbi hirmu ja tõrjumise prillide. Ta ei kuula, mida öeldakse – ta kuulab, mida tema haavatud mina KARDAB kuulda.
Kui sul on lapsepõlvest peale jäänud tunne, et sind ei märgatud, sind ei kiidetud või sind kritiseeriti, siis su aju on harjunud olema valvel. Igaks juhuks. Kõik, mida keegi ütleb, läheb kohe läbi “jälle ma ei ole piisav” filtri. Isegi kui keegi ütleb: “Täna on jahe ilm,” hakkab alateadvus tööle: kas ta vihjab, et ma olen külm inimene?
Tegelikult… keegi lihtsalt külmetas. Vali endale kampsun, mitte psühhotrauma!
Ja muide – tead, mis veel? Kõik ei mõtle sinust. Inimestel on oma elu. Kellelgi on kodus pahasti, kellelgi on pangalaenu summa arvel puudu, keegi mõtleb, kas tal on hemorroid. Mitte keegi ei ole täna hommikul ärganud mõttega: “Hmm, kuidas ma teda täna riivan või solvan…”
Seega järgmine kord, kui sul tuleb tunne, et keegi rääkis sinust halvasti, küsi endalt ausalt – kas ta tõesti rääkis minust või on mu sisemine laps lihtsalt väsinud ja tahab kallistust?
Sest lõpuks – inimene, kes on iseendaga rahus, ei solvu iga postituse, ütluse või üldistava mõtte peale. Ta ei võta kõike hinge, vaid paneb asjad õigesse konteksti. Kui keegi ütleb, et “mõni inimene võiks vähem draamat teha” – ja sina tunned, et see käis sinu pihta… siis äkki… noh… võikski vähem draamat teha?
Aga kui ei käinud – no las läheb, elu on liiga lühike, et iga üldistava lause pärast närvivapustus saada ja käivituda.
Nii et tee pai oma sisemisele lapsele, mine jaluta, võta D-vitamiini ja tuleta endale meelde: sa ei ole maailmanaba, kõik ei räägi sinust. Ja see on VABASTAV.
On inimesi, kes ütlevad: “Ma olen hästi tundlik, ma tajun kõike, ma olen empaat.” Aga tegelikult nad ei taju midagi – nad lihtsalt ei oska oma energeetilisi piire hoida ja võtavad iga inimese tusatuju või sarkasmi kui isikliku pussnoa selga.
See EI OLE vaimsus, kui sa kogu aeg kõike hinge võtad. See on läbipõlenud närvisüsteem ja töötlemata sisetraumad. Ja vaata, siin tulebki psühholoogia ja vaimsus käsikäes sulle appi.
Sest kui sul on auk enesehinnangus, siis jookseb sinna sisse KÕIK – teiste hinnangud, solvumised, eelarvamused ja FB kommentaarid-postitused.
Ja siis sa arvad, et inimesed “ründavad su energiat või sind”. Ei, sa oled jätnud oma energiavälja uksed pärani lahti ja riputanud ukse külge sildi: “Tere tulemast, kõik võõrad emotsioonid!”
See on emotsionaalne piinlikkus koos avatud auraväljaga.
Energeetilised piirid ei tähenda, et sa lukustad end tuppa ja ei räägi kellegagi. See tähendab, et sa tead, mis on sinu tunded ja mis kuuluvad kellelegi teisele.
Kui kolleegil on halb päev ja ta prõmmib ust – see ei tähenda, et sa oled halb inimene. See tähendab, et ta on närvis. Sinu ülesanne ei ole kõike filtreerida läbi: “mida ma valesti tegin?”
Ja veel: sagedus.
Kui sa kogu aeg oled valmis solvuma, siis sa vibreerid hirmu ja kaitse sagedusel. Ja mis juhtub? Sa tõmbad ligi inimesi ja olukordi, mis sulle kinnitavad: “jah, vaata, sa ei ole piisav.”
See pole universum, kes sind karistab – see on sinu enda sisemine raadiojaam, mis mängib 24/7 draamat ja vanu haavu.
Ja kui sa valid oma rahu, siis juhtub midagi maagilist – inimesed ei saa enam su nuppe vajutada, sest sul pole neid enam väljas rippumas.
Sa pole enam emotsionaalne riidenagi, kuhu igaüks saab oma draamad riputada.
Nii et järgmine kord, kui maailm tundub isiklik, peatu. Küsi endalt:
• Kas see on minu tunne või see siiski ei puuduta mind.
• Kas ma kuulan läbi südame või läbi haava?
• Ja mis sagedusel ma hetkel mängin?
Nüüd siis vali – kas käivituda või kasvada?
Ilusat päeva,
Kirsti