Lahkuminek võrdub leinaga.

Lahkuminek pikast suhtest võrdub leinaga. Seda just selle inimese jaoks, kes jäetakse maha.
Nii nagu ma leinast kirjutades ütlesin, ei ole ka lahkumineku leinal päris ühiseid jooni. Iga inimene tunneb oma valu nii nagu tema tunneb. Põeb seda läbi nii nagu talle omane. Ükski valu ei ole tähtsusetu ega tohi sel puhul öelda: “hea, et lahti said” või “ah, leiad uue!”.
Inimene peab saama leinata.
Kõige valem arusaam on see, et leida kohe keegi uus asemele, peita valu uue armumise alla. See maksab hiljem valusalt kätte.
Kui saad füüsiliselt haiget, siis pead ju ka selle valu ära taluma, võid tablettidega leevendada, aga valu kaob alles siis kui keha on terveks saanud.
Sama on hingevaluga, võid leevendada alkoholiga või minna välja möllama, aga see ei võta kurbust su seest. Kurbus tuleb läbi põdeda. Seni, kuni ei tee enam haiget.
Üks naine ütles mulle, et tema mees jättis ta kaheksa aastat tagasi päevapealt maha, pole andnud ühtegi selgitust ja see valu pole grammigi vähenenud.
Selgus on üks oluline asi lahkumineku juures, et sa teaksid põhjust. See aitab paranemisele natukenegi kaasa. Inimene vajab põhjust, teadmist. Kuna see naine oma mehelt selgitust ei saanud, siis tuligi ta minu juurde. Ütles, et nüüd on lihtsam, tal on põhjus. See on nagu kadunud inimestega, teadmatust on võimatu aktsepteerida.
Keegi ei saa sinu valu vähendada ega leevendada, põe see julgelt läbi. Karju, nuta, ela kõik faasid läbi, see on see mis aitab.
Ainus, mida saan sulle siin soovitada, on lahtilaskmisrituaal. Kui soovid, siis leiad selle minu e-poest.
Kõige muuga tuleb endal hakkama saada. Tunda oma tunded läbi ja siis edasi minna nii, et ei tassi seda pettumusekoormat kaasas.
Heade soovidega,
Kirsti