Lapsel on ka õigused ja soovid!
Ma näen iga Jumala päev oma vastuvõttudel inimesi kes on kannatanud lapsepõlves vanemate omavahelise sõjategevuse tõttu. Süükoormad, mida terve elu kaasa tassitakse, on lõhkunud hinge, andnud kaasa oskamatuse suhtes toime tulla jne…
Kaks täiskasvanud inimest võivad teineteist hävitada nagu filmis “Rooside sõda”, lõpuni ja tükkideks, kui see nendele vaimset rahuldust pakub, aga kannatajateks on ikkagi lapsed.
Jõuavad ka minu juurde end lõikuvad, narkoga sinasõbraks saanud, vanemate kättemaksuvahendina kasutatud täisealised “lapsed”.
Ma ei ole kunagi pooldanud seda, et laps elab 50/50, ühe ja teise vanema juures. Lapsel on ÜKS kodu, teise vanema juures võib ta käia nii palju, kui soovib ja siis, kui soovib. See on lapse valik, sest laps armastab oma vanemaid ja tema suhtlust oma vanematega ei saa määrata ükski ametnik ega kohtunik. Nad ei tunne su last! Miks peab olema üks kodu? Sest see annab kindlustunde, su asjad on siin, sa määrad millal ja kus sa käid, aga sa ei pea küsima vanemalt, et kas oled novembri algul siin kodus või seal, et kuidas klassiekskursioonile saada…
Ma võin targutada, sest meie peres on üks jõululaud, üks sünnipäevalaud. Seal istuvad mõlemad vanemad uute kaaslastega, me korraldame neid üritusi kõik koos, sest nii need asjad peavadki olema. Kambas on ka laste isa uue kaaslase laps jne.. suhtleme ka igapäevaselt, käime külas. See on terve suhtumine. Ei kembelda kelle juures mis päeval on jõulud või kes saab õigel päeval sünnipäeval olla. See oleks mu meelest haiglane. Me oleme täiskasvanud inimesed, jääme elu lõpuni lapsevanemateks ja sellega oleme võtnud kohustuse olla täie mõistuse juures adekvaatselt käituvad, laste huvide eest seisvad inimesed.
Kui vanemad lähevad lahku, siis ei tähenda see seda, et laps läheb lahku ühest vanemast. Ma ei räägi vägivaldsetest olukordadest vaid nendest, kus ei suudeta enam koos olla, aga hakata kasutama oma lapsi relvana teise vastu, see on kuritegu.
Nii ei tee sa muud, kui hävitad oma lapse, tulevikus näevad terapeudid ja psühholoogid vaeva, et teda jälle kokku lappida.
Laps, olgu kasvõi 4-5 aastane, oskab öelda väga hästi kas ta tahab täna olla emme või issi juures, kes tuleks lasteaeda vastu või kes viib hommikul kooli. Kellega tahab kinno minna või kes loeb unejuttu. Mina olen seda oma lastele võimaldanud, nendest on kasvanud terved inimesed, ei vaja hingeabi ega tee etteheiteid.
Kohtud, advokaadid, sotsiaaltöötajad ei tea ega tunne sinu last. Kuidas saavad võõrad inimesed otsustada mis päeval laps on ühe või teise vanemaga. Võib-olla ta ei taha sel päeval isaga olla, on emmekas? Siis viid vägisi? Sest isa päev on! Kasvage suureks inimesed ja kui olete osanud lapsi teha, siis peate oskama nendele ka eeskujuga ellu väärtused kaasa anda, mitte nende väikest hinge oma kibestumusvihaga puruks peksma.
Ja ühelegi lapsele ei tule kasuks olla turvakodus, sest rebides ta ära talle turvalisest kohast, tema kõige turvalisema isiku juurest… Targutage provvad mis te targutate, see jutt on rumal. Laps ei taha teie psühhoanalüüse, ta tahab oma koju, oma kalli vanema juurde, oma turvatsooni. Ja kui ta ei taha teise vanema juurde minna, siis ei saa teda sundida. Ta läheb siis kui ta tahab.
Lihtne ja loogiline, mida siin jaurata ja arutada on.
Küsige ta käest mida ta soovib.
Kirsti