Ma tean vaid mõnd üksikut juhtumit kus lahutus ja vara jagamine on sujunud valutult. Samas kuulen igapäevaselt oma vastuvõttudel võikaid lugusid sellest, kuidas varanatukese nimel ollakse valmis teine inimene hävitama.
Keda hävitatakse? Seda inimest, keda sa armastasid südamest, kellega koos elu ja kodu rajasid. Kelle kõrval tahtsid vanaks saada… Ja järsku tegeled sa tema hävitamise ja mingitsorti kättemaksuga?
Kuidas saab see teine inimene järsku muutuda su vaenlaseks? Miks kaotatakse sellises olukorras igasugune väärikus ja lugupidamine? Sõbralik ja mõistlik suhtumine?
Mängu tuleb enamsti kavaslus, alatus, valetamine, pahatahtlik halvustamine, mõnitamine, ähvardamine, tampimine…
Ja seda raha nimel.
Hakatakse justkui nautima teise inimese kannatusi, nurkasurutust ja minnakse kasvõi nii kaugele, et lõpuks aastate möödudes tuleb kogu vara maha müüa ja saadud raha advokaatide pangakontodele kanda. Sellega ollakse nõus, peaasi, et endine kaaslane “rikkaks” ei saaks.
Ega polegi midagi teha, sellised on inimesed. Mõni otsib nii endale lohutust, teine õigustust. Mõlemad on valed.
Mida ma aga täheldanud olen, see kes vassib, kiusab ja teist hävitada soovib, saab mõne aja möödudes ikka oma karmalaksu kätte.
Ükskõik mil moel, aga elu karistab.
Asjata ei öelda, et igal teol on tagajärg. On.
Kui sind ikka sedasi lahutusega kiusatakse, siis tegeled sa väljapääsu otsimisega. See omakorda on edasiviiv ja arendav. Sa võtad end kokku, et ellu jääda. Ja sa jääd.
Vastupidiselt aga kiusaja panustab vaid negatiivsesse ja selliseks loob ta oma elu. Kurjus ja tigedus ei tõmba ligi positiivset, inimene on või muutub sisemiselt sarnaseks oma tegude ja käitumisega ja nii loob ta enda tulevikku.
Ei maksa siis imestada, et see kiusatav jõuab kaugemale.
Karma ei hellita kedagi. Mida külvad, seda lõikad.
Mõistust ja südant soovides
Kirsti