On vana ütlus, et enesetapjad ei saa rahu. Minu käest küsitakse väga palju küsimust: miks?
Ok, seletame selle teema siis lahti.
Me sünnime siia ilma oma õppetunde omandama, tegema läbi meie poolt valitud ülesannetejada, justkui koolis. Õpid, sooritad teste ja eksameid. Lõpuks saad tunnistuse ja võid südamerahuga oma tarkust edasiandes koolist lahkuda.
Kas enesetapp on nõrkus või tugevus?
Kas tugev inimene loobub üritamast, kui olukord keeruliseks läheb? Ei loobu. Hambad ristis, põlved verel….aga teeb ära. Nõrk annab alla, nii on lihtsam.
Enesetapp on nõrga inimese suutmatus seista silmitsi olukorraga, kus on vaja konkreetseid otsuseid või tegutsemist. Ka valust ülesaamise puhul.
Liiga tihti on enesetapu põhjuseks alaväärsus, oskamatus valida või langetada otsuseid ja tahtmatus tunnistada oma viga ning seda parandama asuda. Armastuse puudus või selle liigne rohkus…
Enamasti ei tee enesetappu väga rasked haiged või väga keerulises olukorras inimesed, ikka kipuvad need põhjused olema sellised, et kõrvalseisjatel on keeruline mõista, sest need olukorrad on üpris lihtsate otsustega lahendatavad.
Loomulikult on erandeid, just noorte, väljakunjunemata isiksuste puhul…nõrgas eas kannatada midagi, mida sa kannatama ei peaks….tugeva seljataguse, turvatunde ja julguse end avada puudumisel võib see valu osutuda väljakujunemata isiksusele lihtsalt liiga suureks…. Need olukorrad on lihtsalt sõnuseletamatult valed ja valusad. Aga täisjõus inimeste puhul on selline nõrkus lubamatu.
Miks erineb enesetapp surmast?
Kui meile antud elupäevad saavad otsa, siis on enamasti ka meie tegemised tehtud, kuidagi nii korraldatud, et saadakse hakkama. Kuidagi ikka saadakse. Ju siis oli nii seal üleval kunagi see kokkulepe sõlmitud. Millekski peab see hea olema, kuigi tihti mõistmatu.
Enesetapp aga on enda tee ise vägisi katkestamine, loobud sel hetkel, kui peab tegema valikuid või otsuseid. Sa ei tee neid, sa vajutad “quit” nuppu. Astud keset mängu mängust välja. Vead kogu tiimi alt….tõmbad vaiba….tekitad süütunded, koorma, metsiku südamevalu, millest su lähedased ei saa kunagi üle, kõigile jääb tunne, et “ma ei teinud või olnud piisavalt…”. See on julm, nii ei tehta. Inimesed kannavad seda süükoormat kogu elu. Sa lõhud ja lõikad läbi ka teiste elujõusooned.
Seega, see ongi vahe. Enesetapp ei ole elupäevade lõpp vaid elutee vägivaldne lõpetamine, nagu mõrv ja see ei ole hea ei siin ega sealpool vikerkaart. Seetõttu ei saagi nad rahu, nende tegemised jäid pooleli, nad ei omandanud õppetunde, nad jätsid kooli pooleli. Lubamatult.
Elu on nii väärtuslik kingitus ja me ei ole seda ise saanud, meile on see kingitud ja meil ei ole õigust sellega hooletult toimetada ega sellest kergekäeliselt loobuda.
Alati on kusagil keegi, kes kuulab, kes annab hea nõu või ütleb toetava sõna. Kui mitte omade, siis võõraste hulgas. Mure puhul tee suu lahti, mitte ära põgene. Nii lihtne see ongi! Liiga keerulisi olukordi lihtsalt ei ole olemas! Nii on.
Imelist suve soovides
Kirsti