Ma olen oma töös inimestega märganud, et osad inimesed kardavad paaniliselt üksindust. Eriti käib see nende kohta, kes polegi täiskasvanuna üksi elanud.
Noorelt suhtesse, sa pole ennast veel tundma õppinudki ja nii kasvad ja arened kellegagi koos. Kompromissidega, võttes üle partneri soove ja vaateid, elades teisele või teistele.
Kui selline pikk suhe miskipärast aga puruneb, ütleb inimene, et ta ei oska üksi olla ega elada.
Tegelikult antakse ju sulle aeg õppida tundma ennast, ainult enda soove ja vajadusi. Mida SINA tegelikult tahad, aga kui kaaslane on sulle kallis ja sa armastad teda, siis tehadki vaid temaga kõike jagada, see on mõistetav.
Kui elu aga paneb sind sundolukorda, vaatama tõtt vaid endaga, kuulama ainult ennast, siis on see loomulikult hirmutav. Lisaks suhtest väljumise lein jne…
Mõtlesin, et see teema puudutab nii paljusid, seega kirjutan sellest pikemalt.
Üksindusehirm on inimpsüühikas sügavalt juurdunud ja võib oluliselt mõjutada meie valikuid, eriti paarisuhetes. Üsna levinud on nähtus, kus inimesed jäävad mittetoimivatesse või isegi kahjulikkesse suhetesse pelgalt selleks, et vältida üksijäämist. Selle nähtuse psühholoogilised põhjused on mitmetasandilised ja ulatuvad varasest lapsepõlvest kuni ühiskondlike normideni.
1. Inimese põhivajadus kuuluvuse järele.
Psühholoog Abraham Maslow paigutas oma vajaduste hierarhias kuuluvustunde (armastus ja kuuluvus) vahetult pärast füsioloogilisi vajadusi ja turvatunnet. Inimesed on sotsiaalsed olendid, kelle ellujäämine ja heaolu on ajalooliselt sõltunud grupikuuluvusest. Üksindust võidakse tajuda eksistentsiaalse ohuna – mitte ainult emotsionaalse, vaid ka alateadliku eksistentsiaalse ebakindlusena.
Sellest vaatepunktist vaadatuna ei ole inimesel hirm ainult üksi olemise ebamugavusest, vaid sügavam, arhetüüpne hirm hülgamise ja sotsiaalse eraldatuse ees. See võib seletada, miks isegi emotsionaalselt või füüsiliselt kahjulikus suhtes püsimine tundub mõnele vähem hirmutav kui üksijäämine.
2. Eneseväärtustamine läbi suhte
Paljude inimeste identiteet ja enesehinnang on tugevalt seotud paarisuhte olemasoluga.
Kui inimene ei ole õppinud end väärtustama iseseisvalt – st tema enesetunne ja identiteet sõltuvad suuresti partneri olemasolust –, siis võib üksindus tunduda otsekui identiteedikriisina. Suhe, olgu see kui tahes disfunktsionaalne, täidab vähemalt mingil määral “vajalikkuse” ja “armastatuse” illusiooni. Sul on ikkagi keegi, kelle eest hoolitseda ja kes on kodus olemas.
3. Lapsepõlve ja kiindumussuhte mõju
Lapsepõlves kogetud turvatunde või selle puudumine mõjutab täiskasvanuelu suhteid sügavalt. Inimesed, kellel on tekkinud ebaturvaline kiindumusstil (näiteks vältiv või ärev-ambivalentne), võivad tunda tugevat hülgamishirmu. See paneb neid püsima suhetes, isegi kui need on ebaterved, sest tuttav valu tundub vähem hirmutav kui teadmatus ja emotsionaalne üksindus.
Äreva kiindumusstiliga inimene võib kogeda, et partneri kaotus tähendab automaatselt armastuseta jäämist, samas kui vältiv inimene ei pruugi suuta luua sügavat sidet, kuid hoiab siiski kinni ideest, et “midagi” on parem kui “mitte midagi”.
4. Ühiskondlikud ja kultuurilised ootused
Ühiskond avaldab kaudset survet olla suhtes – eriti täiskasvanuikka jõudnutele. Vallalisust võidakse vaadelda kui isiklikku läbikukkumist, eriti kui inimene ei vasta nn “normatiivsetele eluradadele” (abielu, pere, lapsed). Seega ei karda paljud üksindust ainult sisemisel tasandil, vaid ka selle sotsiaalset hinnangut: “Mis mul viga on, et ma olen üksi?” Miks mind keegi ei taha? Lisanduvad need sugulaste sünnipäevadel esitatavad küsimused: “Noh, kas sul ka keegi on?”. Ebamugavad olukorrad.
5. Hirm tundmatuse ees
Isegi siis, kui inimene tunneb, et suhe ei toimi, võib lahkuminek tähendada tohutut ebakindlust ja teadmatusetunnet. Tuntud ebamugavus tundub sageli psüühiliselt vähem ähvardav kui tundmatu – näiteks teadmata, kas “paremat” partnerit üldse kunagi tuleb, kuidas üksinda elu korraldada, või kuidas emotsionaalse valuga toime tulla.
Inimesed kardavad üksindust suhetes mitte pelgalt sellepärast, et neil oleks raske olla omaette, vaid sest üksindus puudutab paljusid sügavaid psühholoogilisi kihte: hülgamishirmu, eneseväärtust, lapsepõlvest pärinevaid mustreid ning sotsiaalseid ootusi. Selle tulemusena valitakse sageli mittetoimiv suhe, mis küll ei paku rahuldust, ent pakub vähemalt illusiooni kuuluvusest ja armastusest.
Üksindusehirmust vabanemine ei tähenda, et inimene peaks õppima “mitte tahtma” olla suhtes, vaid pigem seda, et ta suudaks armastada ennast piisavalt, et mitte taluda suhet, mis teda alla surub. Tõeline lähedus saab tekkida alles siis, kui suhe ei ole “vajadus”, vaid vaba valik. Kahepoolne armastus.
Heade soovidega,
Kirsti