Tõsine probleem tänapäeval.
Mu juures käib järjest rohkem vanaemasid murega, et lapselaps ei räägi. Mõni ei räägi kolme aastaselt, mõni lausa viieselt.
Diagnnoose ei ole, kõik on korras, aga laps ei räägi. Muretsevad miskipärast vanaemad, mitte emad.
Enamasti on põhjus üks: ema istub telefonis, mitte ei räägi väikese lapsega.
Koeraga jalutades näen seda samuti pidevalt, noor ema jalutab kärus istuva lapsega, klapid peas, telefon käes. Ta ei suhtle lapsega, ei tutvusta ümbrust, ei räägi lapsele mida laps näeb, ta chatib või räägib telefoniga.
Ausalt, vahel tahaks tukast tutistada.
Minu kõik kolm last hakkasid rääkima enne aastaseks saamist, sest ma kommenteerisin iga oma tegevust nende sünnist alates. Imik peab kasvama kõne keskel, õues jalutades räägid lapsele kõigest mida ta näeb, puudest, autodest, majadest. Õpetad vaatama, tutvustad sõnu. Toas näitad lapsele asju, nimetad neid, nii ta areneb ju.
Ma ei kujuta ette, et oleks lapsega jalutama minnes klapid pähe pannud! Ma ei pane koeraga jalutades ka kunagi klappe pähe, ma suhtlen koeraga ka. Mängime ja õpime kõndides.
Paraku on see probleem süvenev, kurb.
Nagu üks vanaema ütles, võtaks selle lapselapse enda juurde, aga ei saa ju sekkuda, siis oled halb. Ema tegelemise asemel otsib põhjust diagnoosist… Seda saab googeldada. Ikka telefonis.
Kui tahad, et laps hakkaks varakult rääkima, siis sünnist alates RÄÄGI, räägi kogu aeg. Lihtsalt kõigest mida teed, räägi.
Kirsti