Ma olen 15 aastat elanud siin Kristiines. See tähendab, et 15 aastat jalutanud nendel mõnusatel vaiksetel tänavatel ja saanud jälgida elu muutumist ajas. Kuidas mõnda aeda võetud kutsikast on saanud vana koer või mõni istutatud puukene suureks kasvanud. Aga kõige suurem muudatus on ikkagi majadega. Vanad, suurtel kruntidel asunud ühepereelamud, on lammutatud ja asemele kerkinud kandilised 6-8 boxiga ridakad. Samale krundile on mahtunud veel mänguväljak ja parkimisplats. Liiklus on läinud tänavatel tihedamaks ja lapsi on ka rohkem.
Mul oli üks lemmikmaja, nimetaks seda isegi villaks. Tüve tänaval, uhke häärber. Kõik need 15 aastat on ta seisnud tühjalt. Purskkaev kujudega kadus mõne aastaga, laternapostid valgustitega enam ei valgustanud. Esmalt käis ikka aednik ja hoidis aia korras, mõne aasta möödudes vajus kõik rääma. Väravas seisnud valvuriputka (mis rääkis ehk natukenegi omaniku kohta, ju teda tuli valvata ja turvata) vajus lössakile.
Midagi selles majas võlus mind nii, et igal jalutuskäigul kõndisin sealt mööda, käisin seda kummitusmaja vaatamas. Mulle tõesti meeldis see maja. Otsisin igal aastal netist aadressi järgi, et äkki on müügis või äkki on mingi info selle mu lemmiku kohta. Ei midagi. Ühel päeval avastasin, et maja pole! Mitte midagi peale laotud aiapostide ja longuvajunud köiel ilutseva sildi “Eramaa” ei olnud alles. Auk! Nagu poleks seda uhket häärberit seal kunagi olnudki. Seisin nagu tummahammas ja vaatasin seda tühja platsi.
Täna kõndisin jälle koeraga sealt mööda. Nii kurb. Pettumuse tunne. Anna Jumal, et selle salapärase filmimaja meenutanud tühja villa asemele ei kerki valged, isikupäratud kandilised boxid! Miskipärast tahtsin seda lugu jagada….
Kui olin seda lugu facebookis jaganud, sain teada, et sellele aadressile tulebki suur kandiline, isikupäratu ridakas. Samasugune igav karp nagu kõik need arendajate rahaprojektid.
Paraku ei jaluta tulevikus keegi sealt mööda, ei seisata ja vaata mõeldes, et oi kui äge maja, huvitav mis elu ta on näinud…
Kirsti