Mis saab elust pärast surma?
Kui tihti reklaamitakse Eestis täiesti tundmatute tegelaste raamatuid lausega „kauaoodatud teos“, siis tekib mul küsimus: kes seda raamatut nii kaua ootasid?
Nüüd aga tõi kirjastus Pilgrim müügile surmauurija Karl Käsnapuu raamatu „Surmalähedased kogemused. Mis saab elust pärast surma?“ ja selle väljaande kohta võin julgelt väita, et seda raamatut olen ma tõesti kaua oodanud. Sellest puudust tundnud. Lääneriikides ei ole kombeks rääkida surmast. Miskipärast ei arutata lastega kodus teemal me kõik oleme surelikud ja ühel päeval tuleb neil seista lähedaste kirstu kõrval. Kuidas siis toimida, kuidas leinaga hakkama saada? Milliseid matuseid me soovime?
Minu vastuvõtul käib päris palju leinavaid inimesi, tihti küsitakse just seda sama küsimust: mis saab elust pärast surma? Kas meie lahkunud lähedased hoiavad meil silma peal? Kas nad kuulevad, kui räägime nendega?
Minu emapoolne naisliin on teadaolevalt kuus põlve neid, kes näevad rohkem kui tavainimesed. Meie peres on surmast alati räägitud. Vanaemal oli kapis nimekiri inimestest keda kutsuda tema matusele, kontaktid juures. Ka matuseriided olid korralikult kapis valmis, lapsed-lapselapsed kõigest teadlikud. Vanaema oli näinud surma ja tema kogemus oli lapsena mu lemmik unejutt.
Kui mu tädi lahkus siitilmast, tuli ta unenäos mulle rääkima teispoolsusest. Keda ta näinud on ja mis seal üldse toimub.
Karl Käsnapuu raamat ei püüa veenda inimesi uskuma, see raamat on arutlev, põimitud inimeste lood, kes teispoolsuses käinud ja teadlaste-aju uurijate poolne tõlgendus.
Autoril on endal olemas kogemused mis teda surmateema juurde juhatasid. See raamat ei ole enda püha tõe kuulutamine. Läbi väga paljude inimeste lugude, kes erinevates maailmajagudes kogenud äraminekut, kooruvad lahti väga sarnased kogemused. See raamat annab lootust. Surm ei ole lõpp.
Vanaema rääkis mulle alati viimasest kohtupäevast, sellest, et minnes pead oma tegudest aru andma. Karl Käsnapuu raamatus tuleb läbi inimeste lugude välja, et sul tuleb seal üleval vaadata otsa enda tegudele. Oled sa olnud teiste vastu hooliv või oled mustanud ja laimanud? Oled sa olnud hea inimene? Oled sa kasutanud sulle antud aega õiglaselt või seda lihtsalt raisanud? Kohtumõistjaks oled sa ise, enda karmim kriitik.
Kõik need inimeste kogemused on viinud neid tõsiste elumuutusteni. Teadmiseni, et pead midagi korda saatma, hoolima, märkama ja vaatama suuremat pilti. Enda ninast kaugemale.
Mul oli kunagi sõber, kes suhtus minu tegemistesse maagiamaailmas naeruvääristavalt. Ühel päeval oli ta koomas. Pikalt. Lootust, et ta ellu jääb, arstid ei andnud. Aga ta jäi.
Kui haiglast välja sai, tuli otsejoones meile. Ma poleks kunagi uskunud, et ta vabandab oma suhtumise pärast, aga ta tegi seda. Ka tema käis teispoolsuses ära, ka tema liikus mööda Karl Käsnapuu raamatus korduvalt kirjeldatud tunnelit, ta kohtus lahkunud lähedastega, sai infot, mida ta poleks kuidagi saanud teada ega kuulda… Ta oli näinud lae all hõljudes pealt seda mis toimus operatsioonisaalis ta kehaga… Meesterahvas, pisarad silmis, palus vabandust, et oli minu maailma ja suhtumise üle nalja visanud. „Ega uskmatu enne usu, kui kogenud pole!“ ütles ta.
Sarnasest mõttemustri muutusest olen kuulnud päris palju ka oma vastuvõttudel, ikka meesterahvaste suust. Miskipärast ei juleta sellest lähedastega rääkida, kardetakse naeruvääristamist, need inimesed tulevad minu juurde, sest mina mõistan. Tahetakse kellegagi jagada, sest kogemus on võimas.
„Nagu Indias mulle õnnetusest taastumise ajal keegi ütles: hea müstik on ka vangikongis vabam kui totu ärimees New Yorgi tänaval“ (K. Käsnapuu)
Ma olen tihti mõelnud, et need inimesed, kes näevad-tajuvad ja usuvad rohkem, ei halvusta neid, kes ainult käega katsutavat, silmaga nähtavat tunnistavad. Miskipärast need teised aga võtavad
valjuhäälselt sõna sildistades, halvaks pannes ja oma teaduse tõde kuulutades. Miks? On see hirm tundmatu ees või vaimupimedus? Miks peab enda veendumust kuulutades teise oma maatasa tegema? Sul pole selles vallas teadmisi, miks end siis kõige targemaks kuulutad?
Selge on see, et kuni tervis korras ja surmahirmu pole, on kõik kõvad mehed. Kui aga lõpp ootamatult lähedale ilmub, sirutuvad ka uskmatu käed abipalves taeva poole.
Üks levinumaid hirme on surmahirm. Seda just nendes kultuurides kus surm justkui tabuteema. Leinajat välditakse, lahkunust hoidutakse rääkimast, eriti kui tegu enesetapuga… Kuidas sa ikka sellise piinliku ja valusa teema üles võtad? Tegelikult tuleb rääkida, tuleb küsida, lasta leinajal rääkida, sest see aitabki leinata, valuga toime tulla.
Mu sõbral oli väga agressiivne verevähk. Küsisin temalt otse kas ta kardab surra? Ta kartis. Ühel päeval kutsus ta mu lõunale ja hakkas esitama küsimusi surma kohta, me rääkisime paar tundi.
„Tead, mul on kergem, ma ei taha surra, aga sa võtsid selle hirmu ära“ ütles ta. Kolme nädala pärast teda meie seas enam polnud. Mul oli süda rahul, ma sain ta minekut vaimselt kergendada.
Karl Käsanpuu raamat peaks olema igas peres olemas. Kui palju kergemaks võib see raamat teha nende olemise, kellel veel vähe aega jäänud ja ehk teeb leina natukenegi kergemaks nende jaoks, kes valuga hinges siia maha jäävad.
Surm on elu osa, nagu sünd. Tee algus ja lõpp. Keegi ei pääse sellest. Sel teemal tuleb rääkida, see teadmine tuleb omaks võtta. Ja on ilusam elada, kui tead, et peale surma ei lähe su hing ahju ega mulla alla vaid elab edasi seal, kui pole valu ega vaeva, kus on lahkunud lähedased ja Jumalik helgus ees ootamas.
Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.
Kirsti