Vähemalt kord-kaks nädalas istub mu vastuvõtul keegi, silmis pisarad, sest pärand on ajanud pere tülli.
Inimesed on seaduste osas nii võhikud, tegutsevad teadmatuses ja sellel on enamasti väga inetud tagajärjed.
Kõige sagedasem olukord tavalises Eesti peres: üks vanematest jääb suure majaga üksikuks. Kes lastest tuleks tema juurde elama, aitaks hoolitseda vanema eest ja saab siis hiljem maja endale?
Istutakse maha, otsustatakse ära. Keegi ei taha minna, kõigil oma kodud, aga üks võtab selle tee ette.
See, kes oma perega vanema juurde kolib, müüb tihti enda elamise maha ja hakkab suure hurraaga vanemate maja renoveerima. Uus katus, uus vooderdus, remont elamises…. Kinnisvara hind tõuseb, elu-olu muutub paremaks.
Aga kinkeleping või notari juures vormistatud testament on tegemata.
Seaduslikku alust sellele majale tegijal-hoolitsejal ei ole.
Ja siis… Ühel päeval lahkub seegi vanem…
Seadus on seadus ja kogu vara jagatakse laste vahel võrdselt. Ei loe kes ehitas, kes investeeris. Loeb vaid testament ja kui seda pole, siis seadus.
Kui maja juba uhkem, hind kallim, siis on täiesti tavaline, et need õed-vennad, kes enne sellest majast huvitatud ei olnud, hakkavad mõtlema, et oot-oot, aga mul on ka õigus oma vanemate pärandusele ja siit tuleb ju kopsakas summa.
Nii see tüli alguse saab.
Ja see on paraku igapäevane nähtus.
On lugusid, kus õed-vennad teineteist teretamata, käivad kümme ja enam aastat kohtus. See, kes kogu oma maise vara vanemate majja investeeris, ei ole nõus seda maja teistelt välja ostma, aga teistel on õigus enda pärandusele.
Nii ei tunne vend venda ega õde enam õde, nende lapsed ei suhtle ja pere laguneb koost.
Ja põhjuseks on üks täitmata jäänud paber. Hea usk. Tegelikult ju rumalus.
Meie lastele õpetatakse koolis ühiskonnaõpetust, aga sellist eluliselt olulist teadmist mitte. Kõik tehingud. tuleb fikseerida, ära ehita võõra maa peale, sa jääd sellest ilma.
Nii näen ma iga nädal nutvaid inimesi, kes kulutavad raha advokaatide peale, aga seadus on seadus ja oma osa pärandusest nõudval inimesel on õigus. Ei loe kui palju sina oma raha sulle mittekuuluvasse majja oled pannud.
See on su oma rumalus. Ja pärandaja rumalus.
Kellel sellised teemad oma vanematega lahtised, siis need tuleb rääkida selgeks.
See hoiab palju inetuid olukordi ära.
Heade soovidega,
Kirsti