Üks sagedasemaid lauseid mida öelakse selgeltnägijatele, nõidadele, ennustajatele.
Pidevalt kriiskab keegi jälle kusagil kommentaariumis: otsi kadunud inimesed üles!
Ma olen otsinud kadunud inimesi, ühe veel elusana ka aidanud leida. Vanamammi. Tema lapselaps kirjutas mulle väga nõudvalt, et kas ma ei näe, ajalehes on uudis, et tema vanaema on kadunud. Miks ma pole veel nendega ise ühendust võtnud!!!! Jah, selline lause tuli.
Vanamammist oli kahju, vaatasin ta kaarte. Nägin, et on elus. Aga nägin, et eluisu tal ei ole. Terror vanainimese kallal oli pere poolt jõhker, mammil oli nimelt maja ja sinna tahtsid kõik oma küüsi taha ajada. Mammi läks ise kodust ära, põgenes. Metsas oli. Juhatasin nad sinna, telefoni teel. Leidsid üles. Kas keegi mulle aitäh ütles? Ei. Polnud asi memmekeseski, testament oli tegemata!
Kui inimene läheb ise kodunt ära, sest tal ei ole seal hea olla. Vahel on tal seal väga, väga halb. Kui ta ei ütle seda oma perele, sest ta NENDE eest siin elus põgenebki, miks pean siis mina ta plaani nurjama? Miks peaksin mina ka neid aitama kes teise inimese elu sinnamaani viinud.
Ma ei räägi siin vägivaldselt kadunuks jäänutest, aga suur osa lahkub ise. Põgeneb.
Kui sul on vägivaldne suhe, väljakannatamatu. Sa valmistad seda põgenemist kaua ette, näed vaeva, et kaasa sind enam kunagi ei leiaks, see õnnestub… Siis läheb see vägivallatseja selgeltnägija juurde, tema näeb miks sa põgenesid ja siis annab su asukoha välja… Kõlab mõistlikult?
Paljud põgenevad täiskasvanuna vanemate terrori eest. Sest nendel ei ole isiklikku elu, sest tulles-minnes sobratakse suurel mehel taskud läbi-ega suitsu ei tee?
Kas ma peaksin tema soovi ja võimalust elada oma elu ignoreerima? Oleks see aus?
Kui kõik on hästi, siis ei astu keegi kott seljas uksest välja lootuses sinna mitte kunagi tagasi pöörduda. Sellisel puhul on asi alati lähisuhetes.
Seega, enne kui ütled lause: otsi kadunud inimesed üles-mõtle. Ja ole see inimene, kes kellelegi kunagi põgenemissoovi ei põhjusta.
Ilusat jõuluaega,
Kirsti