Üks teema, millega ma vastuvõttudel päris palju tegelen, on päranditülid.
Õed-vennad on aastaid tülis ja nühivad advokaatide pangakontosid toites kohtupinke. Tihti jõutakse minu juurde sellest kõigest väsinuna ja küsitakse, et vaataksin millal ja kuidas see omati kord läbi saab.
Pärand ajab ka parimad pered sõjajalale.
Võimalusi selleks on erinevaid.
Vanad inimesed ei tee testamenti, arvavad, et ma ju ütlesin sulle, et talu jääb sulle, sa oled kõige rohkem panustanud. Aga sõnal ei ole mingit kaalu, kui notar seda kinnitanud ei ole. Seadus reguleerib pärimist ja see, mida keegi kusagil niisama ütles, ei tähenda hiljem absoluutselt mitte midagi.
Olen näinud hulgaliselt lugusid, kus üks pere lastest on müünud maha enda elamise ja kolinud vanematekoju, et siis vanemaid hooldada ja ehitada endale seal uus kodu. Keegi on pidanud minema. Teised ei soovinud. Suusõnaliselt vandusid õed-vennad, et sina ju paned oma maja raha sinna, ei tule meie kunagi midagi tahtma. Notari juurde ei mindud. Peale vanemate surma saadab notar aga kirja, maja läheb jagamisele, võrdselt kõigi vahel. Ja siis hakkavad rahanumbrid inimese silme ees oma elu elama. Nii tuleb sellel, kes selle maja oma kodu rahadega üles ehitas, see nüüd jälle õdedelt-vendadelt välja osta. Seadus on seadus. Suhted alatiseks lõpetatud, tüli majas, pisarad voolavad, laenud kaelas. Tavalised lood Eesti peredes.
Oi kui palju on lugusid kus jällegi testamenti ei ole ja kokku kutsutud pärijate seas istub üks täiesti võõras inimene. Selgub, et isal on kunagi enne pereloomist juhtunud üks “apsakas”, ta pole sellest ei oma naisele ega lastele iitsatanudki. Pole ka selle ühe öö vallatuse tulemusega kunagi suhelnud, aga isana sünnitunnistusel siiski kirjas. Pärija on kohal. Seadusega.
Kõige uskumatumaid lugusid ei saa ma siin kahjuks jagada, need oleks liiga äratuntavad, aga see on päris hull milleni minnakse ja kuidas inimesed saamahimus hakkavad käituma.
Ahnuses vaidlustatakse ka testamente.
Kui sul on õed-vennad ja vanematel jätta pärandus, siis need asjad tuleb ajada korda. Nii, et kõik on teadlikud.
Need peavad olema notari juures vormistatud, nii jäävad perekonnad peale matuseid ka suhtlema.
Kui sul endal on lapsed, siis vaata, et ise ka hoolitsed selle eest, et nad peale sinu lahkumist omavahel suhtleksid.
Lihtne on lükata ebameeldivad otsused edasi, aga sellega tehakse vaid karuteeneid.
Inimesed ei tea sedagi, et lahkunud teise ringi abikaasa on ka pärija, kuna aga tema on meie seast läinud, läheb tema pärand ju edasi tema lastele. Kui need on eelmisest kooselust, siis on nad ikka pärijad. Ahastama hakatakse notari juures pärandit vastu võttes, miks täiesti võõrad inimesed on sinu lapsepõlvekodu jagamises osalised. Aga on.
Võta lahti pärimisseadus ja vii end kurssi. Nii on kõigil lihtsam.
Heade soovidega,
Kirsti