Oled pannud tähele kui tihti kasutavad inimesed väljendit “ma vihkan seda” või ütlevad kellegi kohta, et nad vihkavad teda.
Viha on hästi tugev emotsioon, sama tugev nagu armastus. Vahe vaid selles, et armastus on loova energiaga, viha hävitava jõuga. Paraku mitte selle inimese suunas keda vihatakse, ikka vaid vihkaja enda suunas.
Miks?
Viha koguneb, haarab sind endasse, seob su tegelikult selle inimese külge, kelle suunas neid tundeid tunned ja mida suurem on see emotsioon su sees, seda rohkem annad sa enda energiat ära. Vihatavale.
Mõni inimene võtab vihkamise lausa kinnisideeks, saaks selle teise inimese elu ikka täiesti ära rikkuda. Nii pühendabki ta oma aja ja energia kättemaksule või hävitustööle. Tegelikult lihtsalt vajub ise järjest sügavamale musta, vihkamise auku. Positiivsele ei jagu aega, energia läheb pahasoovimisele.
Vihkamine on madal sagedus, nagu ütlesin, ennast hävitav. Sagedasti kaasneb sellega rahutus, kui ei saada soovitud tulemust ja rahutuse eest hakatakse põgenema. Põgenetakse meelemürkide juurde. Alkohol, kanep… Et need siis leevendaksid seda sisemist keemist.
Ja nii toimubki enesehävitus ja hääbumine.
Vaata peeglisse, keda sa tegelikult vihkad? Kui teine inimene kutsub sinus nii tugevaid emotsioone esile, siis vihkad sa tegelikult neid omadusi või tema käitumist endas. Kõige taga oleme alati me ise. Nii tugevaid emotsioone ei saa keegi teine sinus esile kutsuda, vaid sa ise. See vihkamise põhjus on sinu sees.
Ainult lausloll arvab, et kedagi vihates teeb ta sellele inimesele halba. Kedagi vihates kirjutad alla enesehävituslepingule.
Tarkust soovides
Kirsti