Ma kuulen oma vastuvõttudel nii tihti seda lauset, et “ma eeldasin, et ta mõistab mind”.
Eeldamine on üks kõige mõttetum tegevus. Sa loodad, et teine inimene teeb või käitub või mõtleb nii nagu sina soovid, samas ei anna sa talle oma soovidest märku.
Milleks?
Kord ütles mulle üks naine, et tal tuli päeval tööl olles selline nurjatu tuju.
Õhtul kodus tegi õhtusöögi, pani endale oma kõige nurjatuma pesu selga ootas, et mees koju tulles teda juba söögilauas lahti riietaks.
Aga mees tuli koju, sõi kõhu täis ja viskas end diivanile.
Õudusunenägu.
Naine tuli murega, et ta mees ei mõista teda ega taha teda.
Aga omavahel ei räägi, solvuda on lihtsam. Kui rumal tegelikult. On ju!
Eeldada, et teine teab millest sina päeval mõtlesid või, et sa ootad söögilauaseksi, ei ole mõtet.
Ütle talle seda.
Mõned mehed eeldavad jällegi, et nende naised teavad mida nende vastu tunnete. Sellest ei pea ju omenti rääkima.
Naised tulevad minu juurde küsimusega “mida mu mees minu vastu tunneb?”
Kas seda ei peaks saama kodus otse küsida? Tuleb välja, et ei saa. Väga, väga paljudes kodudes ei räägita tunnetest või siis ei räägitagi enam omavahel.
Kui olukord sealmaal, et sa seda isegi küsida ei tihka enam, siis ei ole mõtet seda kummi rohkem venitada ka.
Kui omavahelist suhtlust enam pole, siis pole ka suhet.
Heade soovidega,
Kirsti