Täna räägitakse palju enesetapu ennetamisest.
Minu arvates tuleks sellest rääkida palju rohkem kui ühel päeval aastas või siis kui mõni tuntud inimene on valinud vabasurma.
Ma julgen öelda, et olen oma elus päris mitu inimest selle mõtte juurest ära toonud. Kuidas?
Üks noor mees teatas mulle kord, et “Räägi mis sa räägid, ma teen seda nii ehk naa!”
Ma veensin ta ümber.
Hakkasime siis mõtlema koos, millistel põhjustel inimene vabasurma läheb? Enamasti armuprobleemid, sõltuvused, rahamured, depressioon, üksindus…
On neist mõni ületamatu probleem? Midagi sellist millele ei ole lahendust?
Ei ole.
Kas väga rasket haigust põdev inimene valib vabasurma? On Eestis üks erand, aga see otsus oli väga kaalutletud otsus. Raskelt haigel inimesel on enamasti elutahe ja lootus ja üpris tihti teeb nende kahe omadusega imesid.
Kui sa valid vabasurma, lootuses leida rahu, siis paned kõvasti puusse.
Ei tule rahu.
Kahe maailma vahel ekseldes näed sa pealt kõike mis toimub sulle kallite inimestega. Sa tead seda ette, aga sa ei saa seda kuidagi ära hoida. See on justkui karistus sulle selle eest, et sina nendele sama valu põhjustasid! Ja nii see jääbki…
Ei ole olemas nii suurt mure ega probleemi, et loobuda kõige väärtuslikumast-sulle kingitud elust.
Hoia ja austa oma elu ja oma aega.
Surm peab lugu nendest, kes tena ninapidi veavad, aga talle ei meeldi need, kes teda provotseerivad.
Kui sul on mure, siis leidub ALATI keegi, kes kuulab või toetab. Otsi ta üles, vaid nii saad teada mida elul sulle veel pakkuda on!
Iga inimene on väärtuslik!
Pikka iga soovides
Kirsti