Naised kurdavad mulle tihti, et nad tahaksid oma elus teha kannapöörde. On see siis töö, mis enam rahuldust ei paku või suhe, milles enam ammu õnnelik ei olda ja kus teineteisega põhimõtteliselt ei suheldagi.
On üks suur koll, mis hoiab naisi oma hirmuvalitsuse all, see on julguse puudus. Hirm teadmatuse ees, et mis siis saab kui ma selle sammu ette võtan?
Huvitav, et sel puhul ei mõelda kunagi, et mul läheb kõik hästi, ma saan hakkama, sest ma usun endasse ja ma olen tubli.
Ikka esimene mõte kipub olema negatiivne, äkki ma ei saa hakkama?
Miks?
Meie mõtted määravad meie elu ja hakkamasaamise. Kui oled mugavustsoonis, siis muudatused on väga rasked tulema. Selleks, et oma elu muuta, tuleb astuda see esimene julge samm ja olla ise veendunud, et kõik liigub vaid paremuse poole. Nii nagu sa ise oma programmi käivitad, nii see ka töötab.
Kui ujuda ei oska, aga kukud vette, siis rabeled sealt ikka välja, alalhoiuinstinkt annab oskused mida ei teagi endal olevat.
Kui tahad oma ellu suurt muudatust, siis esmatähtis on vaadata peeglisse ja öelda endale: ma usun endasse, ma saan ju hakkama. Alati saab hakkama. Kui käed-jalad terved, pea mõtleb selgelt, siis on juba võimalused antud.
Julgust ja enesekindlust, armsad naised.
Karta võib kõrgust või väikest akendeta tuba, aga mitte elu ja mugavustsoonist väljumist.
Kui tahad, et asjad liiguvad paremuse poole, siis usu sellesse ja just nii kõik lähebki.
Nurgas istudes ja sõbrannale kurtes oma elu paremaks ei muuda.
Kõike head soovides
Kirsti