Kas sa mõtled omaette, et miks sinu elus üks jama teist taga ajab?
Tundub sulle, et juba pikemat aega läheb kõik pigem allamäge? Saad ühe asja korda, kohe teine probleem kaelas?
Su elus kordub sama muster, kõik algab toredasti, aga jõuab ikka samasse punkti välja. Nagu copy-paste.
On see siis seotud suhetega, no enamasti on need ämbrid ikka seal, või tööga. Või inimsuhetega üldse.
Killadi-kolladi sama ämber.
Mida sa teed sellises olukorras? Kukud halama, kõvasti ja kõigile, et sul on raske ja elu miskipärast justkui karistab sind?
Või vaatad sa peeglisse ja küsid endalt: kas sa tõesti ei ole siis õppimisvõimeline?
Kui kõik hakkab allamäge veerema, saadab universum sulle justkui teeviida: see on vale tee, sa oled valel teel. Pööra ümber või paremale või vasakule. Ära mine mööda seda, sinu valitud teed.
Aga inimene ei loe märke, talle meeldib rohkem ikka end ohvriks mõelda.
Tegelikult teejuhid suunavad ja suunavad, aga sina ei võta neid kuulda.
Sama on nende korduvate ämbritega. Mustritega.
Teejuhid annavad sulle selge signaali, et sa ei ole oma õppetundi omandanud, teed ikka neid samu vigu. Seni oled justkui järeltööl koolis, teed ikka seda sama kontrolltööd. Seni teed, kuni ära teed. Mustrit saab murda vaid nii, et valid teise tee, teed ja käitud teisiti kui varem. Ei korda samu vigu, aga selleks pead vea üles leidma.
Kui see jutt sind puudutas, tunned ära, et see kõik käib sinu kohta, siis tuleb teha kannapööre.
Vaata oma elu üle, mis on see sinu komistuskivi. Ole aus, ära pigista silma kinni. Ka siis mitte kui viga on sinus, mitte su partneris, kolleegis või sõprades.
Ole päris aus. Ainult nii saad sa õige vastuse ja suuna kätte.
Aga enne seda ei muutu midagi. Ikka samad ämbrid ja jama jama otsa.
Kui ise hakkama ei saa, vastust ei leia, tule mu vastuvõtule.
Aga jamad ja ämbrid on sulle nagu liiklusmärgid, sa pead neid oskama lugeda.
Heade soovidega,
Kirsti