Kellele, miks ja mida sa tegelikult tõestad?




Minu töö ja nägemine võimaldavad mul väga palju meie inimesi analüüsida. See on nagu omamoodi statistika minu peas, mingis kataloogis.
Inimesed jagunevad kaheks.
Ühttüüpi inimene otsib abi, loomulikult võib ta tulla mu vastuvõtule arvamusega, et keegi teine on kõikides tema hädades süüdi. See on inimlik, sest paljud inimesed ei oskagi end ise analüüsida ega olukordi kõrvalseisja pilguga vaadata. Kui aga laotad kaardid lauale ja ütled, et kulla inimene, vaata peeglisse! Seal on sinu probleemid. Seletad talle lahti, et mida tema ise on valesti teinud, et sellesse olukorda sattunud, siis saab ta aru ja on tänulik, et olen juhtinud ta tähelepanu asjadele, millele ta ise ei oleks osanud nii vaadata. Need on need, kes ka tegelikult otsivad abi ja tahavad oma elu paremaks muuta. Nad on ausad ja ei häbene oma vigu tunnistamast. Otsivad muutust, sest saavad aru, et vanamoodi ei liigu miski paremuse suunas.
Ja siis on teisttüüpi tegelased. Kõik on halvasti, ta ei ole enda eluga rahul või lihtsalt ei edene tema ettevõtmised, suhted on halvad, on end või sõbrad oma elust kaotanud.
Aga nemad ei ole nõus enda vigu tunnistama. Nad hakkavad end kõiges õigustama. Enamasti tuleb sealt ikka üks ja sama. Mulle luuakse endast pilt kui kõige paremast, hoolivamast, targemast, heatahtlikumast, sõbralikumast, töökamast, õnnelikumast, püüdlikumast ja ilusama hingega inimesest. Aga mina näen hoopis muud… Sa ei pea minu ees end õigustama, sa tulid ju abi saama. Ma näen su tegelikku olukorda. Ma olen valmis sind aitama, aga sa ei julge olla sina ise. Kui kusagil, siis siin on see koht. Mina ei tunne sind, ma ei mäleta sind homme… Aga sina saaksid abi.
Kui inimene end nii meeletult õigustama hakkab, näitab see, et ta ei ole üldse võimeline end kõrvalt vaatamagi.
Tekib küsimus: miks sa üldse abi otsid? Selle jutu järgi on ju kõik hästi sul. Millega sa siis rahul ei ole?
Sa tahad lihtsalt, et ma ütleksin sulle, et teised kõik su ümber on halvad ja sina oled vaene kannataja. Aga ei ole ju ja mina ei ole niisama lohutaja. Kui sa ausat vastust ei ole valmis vastu võtma, siis ei saa ma sind ju aidata. Me kulutame niisama teineteise aega, sest selle kokkusaamise tulemusel ei muutuks ju midagi sinu elus. Sa jätkad sama mustrit ja kõik jääb endiseks.
Ma suhtun üldse väga skeptiliselt nendesse, kes end kuidagi väga inglikesteks nimetavad. Kui vaatad facebooki või instagrami, siis tekib mul alati küsimus nende suhtes, kes iga Jumala päev postitavad kuidas nad on nii õilsad, nii loodusega ühenduses, nii head inimesed… Mees jättis maha, aga sa paned pika postituse kui väga sa talle selle uue naisega õnne soovid ja kuidas su süda nende õnnele kaasa elab! Imeline, et nad teineteist sinu seljataga leidsid!
Bullshit! Miks sa üldse kirjutad sellise postituse? Su sees on ju valu. Enamasti ka alanduse, mahajäetuse ja hirmutunne. Pahatihti viha. Kui sa kirjutaksid nii aasta hiljem, ma usuksin sind, aga värskelt mahajäetud armastav naine ei tunne selliseid tundeid. Reaalses elus käitub selline inglike väga teistpidi. Sageli isekalt, teistega arvestamata ja tahtlikult haiget tehes. Sain seda ise 1,5 aastat tagasi kogeda. Ebameeldiv kahepalgelisus, ei muud. Ja miks jätab mees sellise üdini hea inimese maha?
Kellele sa tõestada soovid, et sa oled nii hea ja õilis? Miks sa seda üldse tõestama pead? Endale tõestad seda, lohutad end, sest sa pole valmis vaatama otsa enda minale. Tunnistama oma vigu, ütlema, et jah, mina olen ka süüdi ja muutma end.
Nii loodki seda pilti kuidas Maaema sind süles kannab või kuidas su tiivad sind lenneldes läbi elu lennutavad, kuidas su peas on vaid õilsad mõtted, aga tegelikult valu hinges kasvab. Jooksed inglireiki koolituselt kõrgema minaga ühendusesaamise koolitusele, kuulutad maailmale suurt õndsust, aga kodus nutad patja. Milleks see teater? Et nii on praegu moes? Teistel ei ole seda showd ju tarvis. Nendel on oma elu, Sina pead ENDAGA toime tulema.
Ju siis oled sa elus veel selles kohas, et sind ei saagi aidata, sa pole selleks valmis.
Emotsioonid tuleb endas läbi elada, mitte tegeleda valekuvandi loomise jagamisega, muidu ei saa valust üle.
Peegli ees istumine ja endale silma vaatamine on muide väga hea teraapia. Kas saad enda vastu aus olla ja öelda ise endale mille üle oled uhke ja mis osas on sul enda käitumise pärast piinlik või paha tunne. Kas oled ise teistega käitunud nii, nagu sa ei taha, et sinuga käitutakse?
Proovi! Alusta sellest.

Ausust enda vastu soovides
Kirsti