Sattusin lugema üht artiklit inimesest, kes ütles, et ta on nii kohutav ülemõtleja, et on end muretsenud läbipõlemiseni.
Inimesed vastuvõtul on tihti seisus, kus nad on langenud juba sellesse seisu, et uksest sisse astudes ja toolile istudes, hakkavad lihtsalt nutma.
Selles artiklis oli kirjas, et inimene teeb endale tohutu probleemi ka sellest, kui tarvis koju mõni sisustuselement osta. See on tema jaoks nii suur teema, et ta ei lähe enne magama, otsib netis kasvõi terve öö seda asja, aga ta PEAB leidma.
Siin on juba hüüumärk!
Sa ju TAHAD oma elu keeruliseks teha. Sa TAHAD kõigest probleemi teha, kõiges probleemi näha.
Sisustamine peaks ju olema tore tegevus, sa otsid oma koju midagi meeldivat ja ilusat, miks sa sellest probleemi teed?
See on puhas suhtumise teema. Sellisesse seisu kipuvadki langema inimesed, kes ei suuda elu nautida, ka siis ei suuda, kui polegi probleemi. Siis tuleb probleem tekitada, kasvõi sisustuselemendist.
Ma ei ole tegelikult kunagi mõistnud sellist suhtumist, sest ma ise ei ole kunagi asjadesse problemaatiliselt suhtunud.
“Ma muretsen absoluutselt kõige pärast” ütleb mõni inimene.
Küsin näiteid. No kuidas mehel tööl läheb, kas tütar ikka saab ülikooli, mis saab siis kui ma pensionile jään jne…
Ja mis siis mehel tööl toimub? Ei midagi. Lihtsalt muretsen.
Mis saab kui tütar sel aastal ei saa ülikooli? Proovib järgmisel uuesti…
Kas see on põhjus mitte magamiseks? On siin kusagil probleem? Sõltub sellest kellegi elu? Ei, aga inimene vajab probleemi ja siis vaevleb selle käes.
Sama teevad nad tööl. Pidev mõte peas: kas ma ikka olen piisav? Kas minuga ollakse rahul? Äkki ei olda?
Miks? Miks sa mõtled sellistele asjadele? Sa oled tööl. Kui ei olda rahul, siis öeldakse ju.
Kõige rohkem kipuvad läbipõlema need kes olnud koolis viielised. Ülipüüdlikud, nimetame neid siis tuupuriteks. Kes alati suure hirmuga pingutanud parima tulemuse nimel, aga kellel ei tule see loomulikult vaid suure pingutusega. Nii jätkub see ka edaspidises elus. pingutavad kõige nimel. Tööl, kodus..
Kõik PEAB olema perfektne.
Üks naine ütles, et tööl on raske, siis koju ja ta PEAB iga päev koristama. Küsisin, et miks? Kui oled väsinud miks sa siis lihtsalt ei puhka või vedele? Ei saa, peab tegutsema, nii on teda kasvatatud. Ja siis ongi pisarad silmas.
Mõni teeb kodus kõigile ette-taha asjad ära. Küsid miks? Miks teised ei tee? No nii on ju alati olnud, naise kohustused.
Inimene saab aru, et ta on väsinud ja vajab puhkust, aga piitsutab end teadlikult edasi. Justkui ohvrirollis, tahtlik kannataja. Ja siis kukutakse auku.
Elu on tegelikult elamiseks, nautimiseks, mitte kannatamiseks. Tuleb ikka kõik teha selleks, et sul on hea olla, mitte selleks, et kannatada.
Tegevused tuleb meeldivaks teha ja kui ei ole sel hetkel meeldiv, siis teha mõni teine päev. Ei pea end piitsutama.
Mõtle lihtsalt, et mis juhtub siis hullu kui ma seda täna ei tee? Ja enamasti ei juhtu mitte midagi.
Tervis on kõige olulisem asi, kui seda ei ole, siis on keeruline hakkama saada, aga enda tervise eest tuleb ikka ise hoolt kanda. Panna end kannatama ja oodata, et keegi märkab kui raske sul on ja siis lohutama tuleb… Suht rumal lootus.
Kui enda eest ei seisa, ei seisa keegi teine su eest. Kõik on tegelikult enda kätes.
Eneseusk, enesearmastus ja enese eest seismine-kolm võlusõna mis hoiavad ära ka läbipõlemise.
Mõtle sellele.
Heade soovidega,
Kirsti