Aastaid tagasi tuli mu vastuvõtule üks noor mees. Tema mure seisnes selles, et tal ei olnud raha.
Tööd ka mitte. Huvi tööd teha ka mitte. Ka õppima ei viitsinud ta minna, sest kool kestab ju nii kaua.
“Mida sa oma elult soovid?” küsisin mina.
“Keegi võiks mulle raha anda.” vastas tema.
Ta arvas, et see keegi võiks olla tema onu, sest sellel on nii palju raha, ta võiks ju anda! Aga onu, vana kadedus, ei anna.
Mina siis uurisin, et mida noormees selle rahaga teeks, tema vastas, et elaks normaalselt.
Onul mitu firmat, pappi tuleb ju peale!
Et siis onu on terve elu teinud tööd, ehitanud üles oma ärid, saanud edukaks ja peaks võimaldama ühele laisale lohhile mugavalt enda raha kulutamist! Vot selline mõtteviis selgus.
Meie jutt jäi selle noormehega väga lühikeseks, ma sain aru, et mul ei ole mõtet kulutada oma aega selle rumala jutu kuulamisele, ta ei mõista nii kui nii.
On olemas sort inimesi, ma nimetan neid “kui saaks, küll teeks ja oleks”-inimesteks. Need, kes ei saa, tee ega püüagi kunagi, aga targutavad pidevalt, et küll siis ikka teeks, küll siis ikka elaks… Annaks keegi vaid raha. Teeks keegi enne kõik ära, siis oleks hea elu ja kõik sujuks.
Mõni räägib veel minevikus: oleks ma nii teinud, oleks siis nii olnud…
Mida sa targutad! Mis su jutust kasu on? Sa kulutad enda ja teiste aega. Sa ei tee, saa ega ole kunagi, sest su suhtumine on vale!
Inimene, kes ise midagi enda elujärje parandamiseks ei tee, ei vääri ka kellegi teise rahalist tuge ega abi. Laisale ja lollile võid anda miljoni, ta raiskab selle üsna ruttu ära ja sellest miljonist ei ole abi ei talle endale ega tema elujärjele. Kes rahaga ümber ei oska käia ilma talle antud summata, ei oska seda ka süllekukkunud varandusega. Osta sellisele loss, ta elab paar aastat ja siis hakkab loss hoolt vajama, aga siis on laisk jälle käsi pikalt ees.
Miskipärast arvavad sellised inimesed alati, et “need teised” saavad hästi lihtsalt raha. Nendel ju on, nemad peaksid aitama. Ei pea. “Need teised” on teinud tööd, ei ole lugenud võõrast raha vaid pingutanud enda pangakonto nimel.
Ma hakkan alati üle keha sügelema kui keegi teiste raha lugema hakkab. Kui ma kuulen kuidas arutatakse “mille eest see auto või maja küll osteti”. Mis see sinu asi on, on mu esimene mõte. Kas sina tead selle inimese tööpäeva pikkust ja panust?
Mu vastuvõttudel kurdavad just naised tihti, et kuulevad kodus seda “kui saaks, küll ma siis alles teeks…” juttu. Kallid naised, selline mees ei saa ega teegi. See jutt on juba ohumärk.
Sellises suhtes peadki sa üksi saama ja tegema, sest sellise jutu rääkija energia saab selle jutuga otsa. See on tema lagi.
Sind päästavad vaid kiired jalad…
Saamist ja tegemist soovides
Kirsti