Ma saan väga palju murekirju naistelt, emadelt, õdedelt-kelle lähedane inimene, on selleks kaasa, poeg või vend, hävitab tahtlikult enda elu ja ei kuula kedagi. Ei luba end aidata. Saab vihaseks, tõrjub kõik eemale ja ütleb, et teeb enda eluga mida tahab. Hävitab seda.
Paraku kipuvad nii käituma rohkem mehed, seda minu praktikas. Ei väida, et see nii on, sest ma ei oma statistikat, aga minu juurde jõuavad ikka mures naisterahvad.
Mehed on palju õrnema hingega, nemad kukuvad musta auku kergemini. Tihti on seal taga juba lapsepõlves alguse saanud ebakindlus, vaimne või füüsiline terror, hüljatusetunne ja sageli lisandub sellele abielulahutus, mida mehed elavad kordades raskemini läbi kui naised.
Mees ei kipu abi otsima, mees alustab sagedamini enesehävitust. Annab alla.
Kõige raskemalt mõjub see lähedastele, näha enda jaoks kallist ja olulist inimest enda elu hävitamas. Nii jõuavadki nende naiste südantlõhestavad murekirjad minu postkasti.
Paraku aga ei saa sellises olukorras inimest vägisi aidata. Ka abistavad asutused ei võta kedagi vägisi sisse, ikka on kõige aluseks inimese enda soov saada aidatud ja tulla sellest olukorrast välja, aga mida teha kui tal ei ole seda soovi? Kui tal ongi enda elust ükskõik.
Kurb, aga paraku ei olegi siis midagi teha.
Mina näen nende inimeste kaarte, ma näen neid mõtteid ja tundeid, soovi kõigest loobuda. Pahatihti näen ka seda, et sõidetakse ennasthävitavalt alkoholijoobes autoga, tihti näen selle tagajärgi-seal kannatavad ka süütud inimesed… Aga mida ma saan teha? Öelda politseile, et isoleerige see inimene ära, ta on ohtlik endale ja teistele? Ma näen seda kaartidel… Nii ei käi asjad, kahjuks. Nii ei saa elusid päästa.
Kui selline inimene ise tuleb mu juurde, siis shokiteraapia vahel aitab, paneb mõtlema, aga läbi lähedaste ei ole sellest abi. Kuigi me kõik loodame, et see paneb mõtlema.
Mul on kurb öelda lähedastele, et ei lähe asi paremaks, hullemaks läheb, aga kui ma seda näen, siis ei saa ka anda asjatut lootust. Väga raske olukord.
Õnneks on olnud ka paar sellist inimest, kes enne “sõidan end nii kui nii surnuks” toimepanemist on tulnud mu juurde, nemad on elus. Ise mailiga kinnitavad seda. Selliseid annab raputada, mõtlema panna. Mina olen võõras inimene ja kui ikka kirjeldan ta olukorra ära ja oskan ka abi soovitada, siis on nad otsustanud endale võimaluse anda, aga neid juhtumeid on kahjuks harvem kui mures lähedaste abi otsimist.
Ja ikkagi, alla ei tohi anda, ikka tuleb proovida rääkida-hea ja kurjaga, soovitada teraapiat, leida lahendusi, siis tead, et oled enda poolt võimaliku teinud ja äkki satub olema see hetk, kus omadega puntras inimene annab endale veel võimaluse sealt august välja ronida. See võimalus on ikkagi alati olemas.
Märkamist soovides
Kirsti