Ma saan päris palju kirju seetõttu, et inimesed on end justkui kaotanud, ei näe enam sihti ja tunnevad, et tammuvad oma eluga lihtsalt paigal.
Järsku ei paku enam töö seda rahulolutunnet ja ka suhe on muutunud ebaoluliseks. Inimesed kirjutavad, et nad ei näe enam seda sihti või eesmärki oma elul. Pole millegi poole püüelda.
Üheks sellise olukorra põhjustajaks on unistuste puudumine.
Lapsena tegeleme me pidevalt unistamisega.
Unistame kelleks saada tahame, unistame oma majast, “printsist valgel hobusel”, rikkusest, kuulsusest jne…
Unistused viivadki elu edasi, on mille poole püüelda ja unistamisel on väga suur võim ja vägi.
Kui me aga need lapsepõlveunistused enda jaoks täitnud oleme ja jõudnud sellesse reaalsusesse, et unistamise unustame, on lihtsalt tahtmised, nõudmised ja soovid, harjumused, siis leiamegi end ühel päeval olukorrast kus kõik tundub tavaline, kättesaadav ja igav.
Ära kaota endas seda lapsemeelsust, leia ta üles, võta vahel see aeg, et vedeled lihtsalt mitte midagi tehes ja unistad. Unista nii suurelt ja hullult, kui suudad!
Mida utoopilisemad unistused, seda suurem võimalus, et liigud oma elus edasi, mitte ei tammu paigal.
Keegi teine ei saa anda sulle sihte ja eesmärke, leida sinu elumõtet, seda saad teha ikka ainult sina ise!
Ilusat unistamist soovides
Kirsti