Mul oli alles hiljuti üks kohtumisõhtu koolilastega, täpsemalt siis gümnaasiumiastmega. Meie jutu mõte oli küll karjäär ja “enda ülesehitamine”, aga üpris kohe hakkasid noored minu käest hoopis kaartide, nägemise ja müstika kohta küsima.
Nii äge, et tänapäeva noored on nii avatud, nii huvitatud ja nii julged. Väga teravad vestluspartnerid.
Ma olen kõiges seda meelt, et oma usku ja veendumusi ei tohi kellelegi peale suruda. Enda veendumuste eest tuleb seista, kakelda kui vaja, aga ei tohi peale suruda. Mina ütlen alati iga oma arvamuse puhul maagiavallas, et nii on minu nägemuse järgi.
Üks noor inimene küsis mult, et kuidas ma siis tegelikult suhtlen surnutega?
Ok. See on teema mis tundub väga paljudele absurdsena. Suur osa inimesi on arvamusel, et kui meie maine keha tuhastatakse või maetakse mulla alla, et siis on kõik. Pimedus. Lõpp. Jäägu teile teie arvamus, teil on selleks õigus.
Minu jaoks nii ei ole. Mina lihtsalt saan nende hingedega suhelda.
Kuidas seletada lugusid, et kui täiesti võõras inimene tuleb minu juurde, paneb minu testimiseks lauale (enamasti ) noore inimese pildi ja ütleb: “Räägi sellest inimesest”.
Mulle ei meeldi selline testimine, ma ei pea end mitte kellelegi ees tõestama, aga vahel olen mõne uskmatu jaoks seda teinud. Miks? Kui ma näen, et ta tegelikult ju vajab abi. Ta vajab hingerahu.
Kuidas tõestan?
See lahkunud inimene aitab mind. Minu kaardid edastavad temalt saadavat infot. Kõlab uhuuu’na? Muidugi. Realisti aju ei võta seda eales vastu.
Kui ütlen, et see inimene on surnud, siis sellest ei piisa. Kuidas? Ok. Enesetapp ja loomulik surm on kaks väga erinevat asja. Alati ei näe kõike nii täpselt. Kui keegi on peotäie tablette neelanud, siis on lugu keeruline, tabletikaarte ei ole, sõltuvusi näen. Aga poomine, autoavarii….kõik on näha. Haigused on näha.
Siis hakkab inimene mind usaldama.
Kuidas räägivad surnud?
Kui hing on juba uuesti siia ilma tagasi tulnud, siis vastuseid ei saa. Aga kui ei ole, no siis võib ta väga isiklikke asju lagedale tuua, kui temaga suhtlen. Enamasti vaatavad lähedased siis juba teise pilguga. Ja siis nad usaldavad….päriselt. Ja see on soe ja hea tunne, siis ma tunnen, et ma saan teda aidata ja see on hea tunne.
On olnud hetki, mil lahkunu ei soovi oma lähedasega üldse suhelda. “Fuck you!” on tema sõnum. On nii. Vahel ei aita patukahetsus, kui oled oma lapse ikka unarusse jätnud, kui sul ei ole tema jaoks armastust jagunud, kui sa pole üritanudki teda mõista ja siis ta on valinud vabasurma. Ta ei järtnud sulle kirja, ta ei tahtnud sulle jätta muud, kui süümepiinu…igavesi süümepiinu, siis nii ta mulle ka ütleb ja mina austan tema valikut. Siis polegi muud kui “Fuck you!”.
Su laps ei saanud hakkama, sa ei aidanud teda, tema ei luba mul sind ka aidata. Valus, on ju. Mina olen eriti keerulises olukorras, aga…sorry.
Õnneks on selliseid olukordi siiski vähe.
Seega…kui teie lähedane on läinud ära, suhelge temaga, kuulake oma südant, nad annavad märku. Nad tahavad enamasti aidata ja kaitsta. Kui ei oska seda suhtlemisevärki, no siis andke teada.
Mõistmist ja armastust soovides
Kirsti