Oi kui tihti seda küsitakse. Kaua ma elan, millesse ma suren?
Olgu öeldud, et ma ei vasta sellele kunagi! Seda ei pea inimene ette teadma. Lõbusalt öeldes tuleb elada iga päeva nii nagu oleks see viimane, et ei jääks miski painama ega tegemata. Elu tuleb nautida.
Meie eluiga on tihti seotud meie suguvõsaga. On neid suguvõsasid kus kõik pikaealised, neid kus palju enesetappe, neid kus üks kindel haigus järjepidevalt laastamistööd teeb. Seda tuleb jälgida ja sellest järeldusi tehes end hoida ja kaitsta.
Meie suguvõsa on need pikaealised. Mul siis nii ema kui isa poolt.
Mu emapoolne vanavanaema lahkus siit ilmast 91 aastasena, tema neli tütart elasid kõrge eani, üks praegugi elus ja tema juba 92 aastane. Temast ma rääkida tahangi. Ta on tõeline maag, tark ja äge naine. Endine ajaloo õppejõud, sportlane. Noorena koostas alati meile kõigile horoskoope, jagas õpetusi ja naeris kui keegi meie vereliiniga tulnud võimete eest pääseda püüdis. Ta on üks ägedama ütlemise ja huumorisoonega naisi mu elus.
Käisin tal mõni aeg tagasi külas, kinkis mulle ühe oma tarkuseraamatu. Ütles, et tal pole seda enam tarvis, aidaku see nüüd mind. Tema valmistub surema.
Tema tervis on väga kehv, vanus kõrge ja viimasel aastal veedab rohkem aega haiglas kui kodus. Ta ütleb, et ootab surma, peab temaga vestlusi, aga surm ei võta teda kaasa.
Kui uudistes räägitakse autoavariist kus mõni noor inimene hukka saanud, siis kurjustab ta surmaga, miks see noor inimene, mitte tema? Sest ei ole sinu aeg, ütlesin ma talle. Seda teab ta muidugi ise ka. Aga enda mineku aega ta ei tea, ei näidata seda talle.
Viimasel ajal on mu ema esitanud mulle selle küsimuse vanatädi nõudmisel: “Vaata nüüd, kas ta tuleb sealt haiglast välja või saab rahus minna?”
Mulle ei meeldi see küsimus, meil on sel teemal alati suured vaidlused, aga ema ei jäta.
“Tuleb välja, läheb koju!” on lõpuks ikka see vastus.
Vanadel inimestel ongi selles eas raske, kõik omavanused on läinud, tunne, et teised peavad sind aitama, aga sa oled terve elu igati tegus olnud, ei suuda sellga leppida. Aga midagi olulist on järelikult veel tegemata. See siin hoiabki.
Meie aeg on just nii pikk nagu meil siin ilmas midagi teha ja õppida on. Kui õpid, saad oma kogemuse, tuled targemana tagasi. Kui ei, tuled kursust kordama, ikka samad õppetunnid.
Soovitan selle asemel, et mõelda kaua jäänud hoopis sellele mida veel teha tahaks. Kulutada endale antud aega õigesti. Iga kord, kui teed midagi halba või käitud kellegagi halvasti, suurendad karmat, teed head, lood positiivsema.
Sellest lähtudes tulebki elada enda elu viimaste hingetõmmeteni. Ikka öeldakse, et tal oli veel nii palju teha, aga tegelikult just nii palju tal teha oligi. Kui aeg otsas, siis on kõik tehtud.
Hoidke oma tervist, nii vaimset kui füüsilist!
Kirsti