Viimasel ajal on hästi palju neid inimesi, kes väga diibilt oma vaimsusest räägivad. Mida diibim jutt, seda targem ja võimsam paistad ju välja! Kelle jaoks võimsam ja targem?
Mulle rääkis üks sõber, et ta tutvus ühe inimesega, kes on ka väga kõva tegija vaimumaailmas, nägi surnud hingi, aga need on madalal levelil, tema läks kõrgemale tasandile ja nüüd enam ei näe.
Päriselt?!
Vaimudega on minu teada ikka nii, et sa kas näed neid või ei. Kui palud neilt abi ja suhtud neisse lugupidavalt, nad päriselt aitavad. Kui näed neid niisama, siis tavaliselt tulevad nad hoiatama või midagi edastama. Ei ole nii, et lähed “järgmisele korrusele” ja siis oled neist üle või kõrgemal tasandil.
Kuidagi kõlab minu arvates sama rumalalt nagu need “kaartide lugemise kursused” ja “saa nägijaks kool”.
Mina ei võta paraku tõsiselt ühtegi inimest kes räägib levelitest ja tasanditest. Ma usun selliseid “lihtsaid tegijaid”. Kui sul on sünniga kaasa antud teatud oskused, mida enamikel inimestel ei ole, siis ei tule sa kunagi selliste väljendite peale. See on rohkem selline “tule nüüd ja õpi nõiaks” jutt. Seda ei tasu tõsiselt võtta.
Inimesed kes päriselt asju näevad ei kasuta selliseid väljendeid kunagi. Ma võin oma kuulsa sõbrannaga, Venemaa ühe tuntuima nõiaga, istuda ka keset põldu maha ja vaadata inimeste (või teineteise) elusid. Selleks ei ole vaja ühelegi tasandile ronida. Ja kui on tarvis vastust lahkunud hingelt, siis tuleb ka lihtsalt küsida. Ei pea “trepist alla ronima”, ehk siis oma kõrgemalt levelilt alla vaatama.
Mida keerulisemat ja diibimat juttu teile räägitakse, seda vähem on põhjust kuulata. Selle teise maailma asjad on nende jaoks, kes tohivad vaadata, tegelikult päris lihtsad.
Kainet mõtlemist soovides,
Kirsti