Üks kõige sagedasem teema, millega minu poole pöördutakse, on rahulolematus oma suhtega.
Ikka tahab üks pool suhtest välja, teine mitte. See, kes suhtest kinni hoiab, kipub ähvardama lastega, vara jagamisega, kohtuga, elu põrguks tegemisega, vahel enesetapuga jne…
Jah, inetu ja mõistetamatu, aga paraku tavaline.
Miskipärast on enamik inimestest ikka sellised kes ei saa aru, et kui teine inimene ei taha enam sinuga koos olla, siis ei aita ähvardamine. Vägisi elatav kooselu võrdub vägistamisega, aga näed, mõnele sobib.
Kannatad ja elad, peaasi, et koos.
Kuidas saab minna lahku sõpradena?
Tean vaid kaht moodust. Kui inimesed on väga pikalt koos olnud ja ammu lahku kasvanud, tunded olematud ja elatakse koos nagu kaks sõpra. Heas läbisaamises. Kõige parem kui ei ole ka ühisvara ega muud jagada.
Kui on lapsed ja ühisvara, siis võivad sõprussuhted tekkida peale kõikide ametlike toimingute lõpetamist. Mõlemad olukorraga rahul, saavad oma eluga edasi minna ja tüliõuna õhus pole. Jah, siis on sõpradena lahku mindud.
Kui ühel veel natukenegi tundeid alles või tunned end muul moel reedetud-ei ole mõtet rääkida sõbralikust lahutusest.
Vahel on tegu tõesti kahe väga mõistva inimesega, saadaksegi aru, et ma ei suuda teda enam õnnelikuks teha ja lepitakse ka selle tekkinud valuga. Enamasti juhul, kui pole tekkinud kolmandat inimest vahele. Kui see on, ei ole ka sõbralikust suhtumisest mõtet rääkida. Emotsioonid keevad ikka üle ja kolmas inimene saab süükoorma selga, hoolimata sellest, et lahutajad olete ju teie kaks. Teie ei osanud oma suhet hoida!
Muidugi on erandeid, aga need sajad lood mis minuni jõuavad, räägivad seda keelt. Nagu statistika.
Kui aga on värske suhe ja miskipärast ühele sobib vähem, siis minnakse lahku kahjuks suure plahvatuse tulemusel. Tunded ei jahtu nii ruttu, et saaks sõbrad olla.
Miskipärast inimesed natukene häbenevad tunnistada, et nad ei sobi enam või ei saa lihtsalt läbi.
Mis selles imelikku on?
Kui on püütud saada asi toimima, aga edutult, siis tuleb teha lõpp.
Ma näen neid kurbade silmadega naisi pidevalt, ikka loodavad, et äkki muutub midagi… Aastaid loodavad… Aga ei muutu. Lihtsalt aeg läheb, vanusenumber suureneb, vahel pole lapsigi veel ja kell hakkab kukkuma, aga nad ikka loodavad.
Nii jäävad elud elamata ja lõpuks ei suuda enam millestki rõõmu tunda.
Kui mõlemad inimesed pingutavad, et suhte toimiks, siis tulebki püüda, proovida ja loota. Kui see soov on vaid ühel, ei ole mõtet. Kaherattaline ratas ei sõida vaid ühel rattal, kukub külili ja sõitja saab viga.
Kui su kaaslane ei ole enam teie suhtes õnnelik, rahul ja tahab sealt välja, siis ähvardamine on ebainimlik. Mõelge sellele. Nii naised kui mehed. Et oleks rohkem võimalusi inimlikult lahku minna ja pidada lugu sellest inimesest, kellega sa koos elasid. Aga eelkõige pead nii lugu endast.
Kainet mõistust soovides
Kirsti