Oma töös näen ma tihti suhteid, millest inimene teab isegi, et peaks lahkuma. Ta kurdab, et teda ei kohelda hästi, et ta väärib enamat. Ta on nutnud, kannatanud, lubanud endale, et nüüd on kõik läbi, vahel isegi korra-kaks juba lahkugi läinud.
Aga siis tuleb igatsus.
Igatsus inimese järele, kes talle haiget tegi. Igatsus tema läheduse ja nende hetkede järele, mil kõik oli ilus. Ja ühel hetkel leiab ta end taas tema kõrvalt.
Kuulad seda juttu ja loomulikult on keeruliune mõista.
Aga inimese sees toimuv on palju keerulisem kui lihtsalt otsus jääda või lahkuda.
Psühholoogid ütlevad,et inimene ei jää alati inimese juurde, vaid selle tunde juurde, mida ta loodab temaga kogeda
Suhe, kus vahelduvad armastus ja haiget tegemine, võib tekitada väga tugeva emotsionaalse sideme.
Ühel hetkel on partner külm, eemalolev, alandav või vägivaldne. Järgmisel hetkel palub ta andeks, muutub hellaks, lubab, et kõik saab korda, ja annab tagasi selle läheduse, mida teine inimene nii väga vajab.
Selline vaheldumine võib muuta suhte emotsionaalselt sõltuvust tekitavaks. Psühholoogias räägitakse muu hulgas traumasidemest, mille puhul tugev kiindumus võib kujuneda korduva haiget tegemise ja leppimise tsükli kaudu.
Inimene ei pruugi igatseda pidevat kannatust. Ta igatseb neid hetki, mil ta tundis end armastatuna.
Ja siis hakkab ta otsima vabandusi. Loodab, et teine muutub. Räägib, et kaaslasel on tegelikult raske periood jne.
See lootus võibki hoida inimest suhtes, mis talle tegelikult haiget teeb.
Kuidas sa saad igatseda seda, kes sind halvasti kohtles?
Ma arvan, et kuna tunded ei kao samal hetkel, kui mõistus saab aru, et suhe on kahjulik.
Sa võid ju teada, et see inimene ei sobi sulle, et ta on sind alandanud, valetanud või reetnud. Sa võid isegi mõista, et temaga koos olles kaotad iseennast,
aga sinu keha ja emotsioonid võivad endiselt igatseda tema lähedust.
Meie kiindumussüsteem ei tööta alati loogika järgi. Eriti keeruline võib olla siis, kui suhtes on olnud suur kirg ja armastus, millele on järgnenud valu ja ebakindlus.
Sellises suhtes hakatakse tihti otsima vigu endas. Küsitakse, et mida ma pean tegema, et ta oleks jälle selline nagu alguses.
Hakatakse ennast tõestama, armastust välja teenima.
Esoteerikas räägitakse sageli karmalistest suhetest, hingesidemetest ja inimestest, kes tulevad meie ellu selleks, et õpetada meile midagi olulist.
Sellises keerulises suhtes olijale tihti tundubki, et tegu ei ole tavalise suhtega.
Öeldakse, et ju see siis ongi minu saatus, eelmise elu karma jne.
Esoteeriline maailmapilt võib aidata inimesel oma kogemust sümboolselt mõtestada. Kuid siin on üks oluline asi, mida ei tohiks unustada.
Ükski karmaline side, hingesugulus ega väidetav eelmise elu kohustus ei tähenda, et inimene peab taluma alandamist, vägivalda või pidevat haiget tegemist.
Karmaline õppetund seisneda hoopis selles, et inimene õpib ära tundma oma väärtust, seadma piire ja lõpetama enda hülgamise teise inimese nimel.
Võib-olla ei ole selle suhte ülesanne õpetada sind rohkem kannatama.
Võib-olla on küsimus hoopis selles, miks sa usud, et armastuse nimel pead sa kannatama.
Kas sa igatsed seda inimest või iseennast sellisena, nagu olid suhte alguses? Seda inimest ju pole enam.
Kui see suhe oli algul täis armastust ja kirge, sa tundsid end ihaldatuna, väärtuslikuna ja erilisena. Võib-olla olid need hetked, mil tundsid, et oled lõpuks leidnud inimese, keda oled kogu elu oodanud.
Kui suhe hiljem muutub, ei igatse sa ainult partnerit, sa igatsed iseennast selles suhtes.
Seda inimest, kes sa olid enne pettumusi, enne pidevat muretsemist ja enne seda, kui hakkasid iga sõna ning pilku analüüsima.
Sa tahad tagasi saada seda tunnet, mida suhe sulle alguses andis ja loodad, et kui lähed tagasi selle inimese juurde, saad tagasi ka selle vana iseenda.
Lahkumine tähendab loobumist lootusest, et kõik muutub. Sa loobud unistusest, milliseks see suhe oleks võinud kujuneda. Loobud sellest, mis oli olemas sinu peas.
Ka tugev, iseseisev ja enesekindel inimene võib sattuda suhtesse, kus teda halvasti koheldakse.
Mõni inimene on õppinud lapsepõlves, et armastus tähendab pingutamist ja teise inimese meeleolu eest vastutamist.
Kui kodus tuli rahu säilitamiseks pidevalt kellegi tuju jälgida, võib täiskasvanuna tuttav tunduda ka suhe, kus tuleb armastuse nimel pidevalt kohaneda.
See ei tähenda, et inimene oleks oma kannatustes süüdi.
Süüdi on see, kes sind halvasti kohtleb.
Inimese varasemad kogemused võivad mõjutada seda, mida ta suhtes talub või kuidas ta lahkumisega toime tuleb, kuid need ei õigusta partneri vägivalda ega alandamist.
Sellisest nõiaringist ei saada välja teiste õhutusel. Lähedased võivad ju öelda, et jäta ta maha, aga see soov ei tule kannataja enda seest.
Sa pead küsima endalt, et mida see suhe minuga teeb? Kas ma saan siin suhtes olla mina ise, käituda nagu mina käitun, teha seda, mida mina tahan teha? Kas ma olen õnnelik või ootan, et midagi muutub paremaks?
Tegelikult vajad sa professionaalset abi.
Kui suhtes esineb vägivalda või hirmutamist, on oluline otsida turvalist ja usaldusväärset tuge.
Armastus ei peaks nõudma enda kaotamist.
Iga inimene tuleb meie ellu mingil põhjusel. Mõni õpetab meid õnnelik olema, mõni annab kogemuse, mida me ei unusta kunagi, ja mõni sunnib meid vaatama iseenda sisse.
Esoteeriliselt omandame kogemusi, psühholoogiliselt võime näha selles kiindumust, lootust, harjumusi ja keerulisi emotsionaalseid mustreid.
Need kaks vaatenurka võivad eksisteerida kõrvuti, kui me ei kasuta vaimseid seletusi selleks, et õigustada kannatamist.
Sest ükskõik kui tugev on side, ükskõik kui palju sa kedagi armastad ja ükskõik kui eriliseks sa seda suhet pead, siis
sa ei pea tõestama oma armastust sellega, et lubad endale haiget teha.
Mõnikord on kõige raskem samm mitte teise inimese juurde tagasi minna, vaid tagasi tulla iseenda juurde.
Selle inimese juurde, kes sa olid enne, kui hakkasid uskuma, et pead armastuse välja teenima.
Ja võib-olla algabki tõeline tervenemine hetkest, mil sa mõistad:
Ma võin teda armastada ja ikkagi valida iseenda.
Heade soovidega,
Kirsti