Mu vastuvõtule satub väga palju naisi, kelle käest ma kuulen seda, et ta on kas aastaid hullupööra armastanud abielumeest või siis sellist härrat, kellel neid armastajaid mitmeid, aga siduda end ei soovi või on abikaasa lihtsalt liiderdaja.
On ka paar meesterahvast tunnistanud sama mure.
Milles siis probleem?
Tuleb inimene, ta pole söönud ega maganud. Ta on muutunud ennasthävitavaks, sest see teine inimene ei armasta teda enam või on ta maha jätnud.
Liiga palju armastav inimene defineerib end alati läbi suhte. Ta tunneb, et ei suuda elada, hingata ega hakkama saada ilma selle teise inimeseta.
Ta on kõik andeks andnud, ka selle, mida ei peaks suhtes andestama, sest äkki siis ei jäeta teda maha. Ta hingab läbi teise inimese.
Üksi olles on ta voodil kägaras, ei suuda end liigutadagi, kõik valutab… Eluisu kaob.
Mõni sööb valuvaigisteid ja unerohte, et eksisteerida.
“Ma ei suuda ilma temata elada!” on see põhiline lause.
Aga enne ju suutsid? Jah, enne oli kõik hästi.
Järelikult see inimene on sind rohkem hävitanud kui sulle andnud?
Enamasti nii on.
Need kipuvad olema kiresuhted, vahel ka tegelikult vaimselt vägivaldsed, sest miskipärast kaob üks inimene sellesse suhtesse nii ära ja arvab, et ei tule enam ise toime.
Enesekindluse puudus, eneseväärikuse häving, ahastus, enesehävitamine, lootuses sellega midagi TALLE tõestada või näidata, TEDA panna süüd tundma, klammerdumine. Kõik need olukorrad koos. Väga kurb ja valus.
Ma olen sel puhul inimesele auslt kogu loo lahti seletanud, nii valus kui see ka pole ja suunanud abi otsima psühholoogidelt ja terapeutidelt. Et end korda saada, taastada oma minapilt. Kui su elus on midagi liiga palju, siis on teisel pool suur puudujääk-kõik on tasakaalus. Ei saa ega tohi end kinnitada kellegi teise külge, panna talle vastutus enda elu eest, nii ei kõnni sa ise, sa kõnnid nagu karkudega, abivahendi toel. Kas sa ise tahaksid, et keegi ripuks sedasi ahastavalt su küljes? Vastutada teise inimese eksisteerimise eest? Kanda seda koormat? See ei ole armastus, see on sõltuvus. Klammerduja ahistab sellega seda kelle külge ta klammerdub. Liiga küljes kinni, õhk saab otsa. Kui enam hingata ei saa, siis jooksed ju õue, värske õhu kätte või põgened.
Armastus peaks panema silmad särama, mitte pisaraisse. Kui see teeb haiget, siis tuleb sealt välja astuda, mitte end piinata. Sa saad alati hakkama, nii nagu said enne. Vahel on selleks lihtsalt kõrvalist abi vaja, aga sellega tuleb tegeleda, abi otsida. Keegi ei sure ära seetõttu, et ta on maha jäetud.
Eile lugesin ma läbi ühe raamatu, ühe väliselt kõige ilusama raamatu, Inga Grencberga “Armunud saatusesse”.
Just sel teemal ja väga, väga valus raamat. Nii aus ja kohati ka närvi ajav. Pidevalt tahaks karjuda: naine, võta end kokku!
Ma soovitan lugeda seda raamatut, eriti siis, kui armastus teeb nii haiget, et ei jaksa ega saa enam kuidagi olla.
Teise lugu kõrvalt vaadates suudab mõtlev inimene ennast ehk paremini näha. Äkki on abiks.
Heade soovidega,
Kirsti