Järjest rohkem näen ma facebookis üritusi, kus pidavat inimene leidma end ja kus aidatakse taastada enda naiselik või mehelik vägi või otsitakse koos sisemist rahu.
Järjest rohkem leidub neid, kes jooksevad ummisjalu ühelt selliselt ürituselt teisele, kalender üritusi täis, vägi peaks mäekõrgune olema ja sisemiselt nii rahulik… Aga… Tuleb jälle uuele üritusele minna.
Teetseremooniad, kõikvõimalikud rännakud, trummidega ja ilma, väelaagrid… Aga rahutus püsib ikka hinges.
Satub minu juurde ka neid inimesi kes räägivad, et kõik on proovitud, aga ikka on midagi puudu. Ikka kõlgud maa ja taeva vahel, ei tea kuidas edasi ja ikka ei ole endaga ühenduses. Muudkui otsid ja otsid ennast, aga ei leia…
Kus sa siis oled?
Milles viga?
Probleem on lihtne. Ega keegi teine ei saa sind korda teha ega üles leida. Ükski rännak ei anna sulle hingerahu kui sa oma elu ja tegemistega rahul ei ole. Sa lihtsalt kompenseerid midagi, suunad pilgu ära sellelt, millele sa otsa ei taha vaadata. Sa oled abi otsimisest sõltuvuses ja keerutad asjata pead ühest suunast teise.
Ma ei ole kunagi elus ühelgi rännakul, tseremoonial ega muul kummalisel üritusel käinud.
Mul on ka olnud aegu, mil ma ei olnud enda eluga rahul, aga ma vaatasin siis peeglisse ja pidasin endaga ühe korraliku vestluse maha. Kuulasin ennast.
Tuleb olla aus ja tunnistada mis sind sinu elu juures antud ajahetkel kõige rohkem häirib. On see suhe, mis ei paku sulle seda mida ta pakkuma peaks? Tahad sa tegelikult ka elada nii nagu sa elad? Lähed sa rõõmsa tujuga hommikul tööle? On su kodu see paik kuhu kibeled, sest seal on hea ja turvaline? Kas sa saad oma elus tegeleda sellega, mis sind õnnelikuks teeb, arendab? Millest sa unistad ja kas liigud oma unistuste suunas?
Kui su kodu on segamini ja koristamata, siis räägib seegi su meeleseisundist. Sul on ükskõik. Sa oled sisemiselt sama sassis ja “must”.
Mitte keegi teine ei saa neid probleeme sinu eest lahendada. Sa võid ühelt rännakult teisele joosta, tulemus on null. Sinu hädades ei ole süüdi esivanemad, ämma kolmas mees või abordi teinud vanatädi.
Oma elu segaduses on süüdi inimene ise ja samuti saab selle korda teha vaid see sama inimene ise, luues muutusi endas ja enda elukorralduses. Vaadates endale ausalt otsa ja tunnistades probleemi.
Pole mõtet tegeleda tagajärjega, tuleb tegeleda probleemiga. Probleemi põhjusega.
Kuni põhjus eksisteerib, seni ei kao ka tagajärg.
Kui inimene on õnnelik, teeb seda mis talle rahuldust pakub, tõuseb hommikul hea tujuga ja heidab õhtul homse ootuses magama, siis on tal vägi ja sisemine rahu olemas ja paigas.
Rahulolematule, õnnetule inimesele ei jooda ega sööda seda väge ja rahu sisse ühegi ainega, olgu see kui kange tahes.
Oma elu elab keeruliseks inimene ise ja sasipuntrast välja saab ka vaid ise ronida. Enda otsuste ja tahtejõuga.
Paraku nii on. Kusagilt laagrist või rännakult ei saa sa väge ega sõlmi endaga rahu.
Hakka aga ise otsast minema!
Kainet mõistust soovides
Kirsti