Sekkuvad ämmad.



Sattusin ühe naisterahvaga rääkima tema abielust ja tema ämmast. See naine on oma mehega pea kakskümmend aastat abielus, lapsed suured ja nad astuvad elus mõnusalt üht jalga.
Naine ütles, et nendel on alles see armumise faas. Ikka korra kuus käivad deidil. Jah, teevadki nii, et mees kutsub ta välja ja siis saavad kohvikus või restoranis kokku. Kuulasin ja imetlesin. Muidugi on nendelgi lahkarvamusi, isegi suuri tülisid, aga nad ei lähe magama enne kui probleem selgeks räägitud. Nad on õppinud teineteist kuulama ja see on oluline võti suhtes. Kaks inimest, kes on määratud olema koos ja osanud oma suhet ja armastust hoida.
Miks ma sellest kirjutan? Naine andis idee, et kirjutaksin.
Põhjus lihtne, selle naisterahva ämm arvab siiani, et pojal on ikka vale naine. Oleks rauselt parema saanud. Tema poeg väärib ikka paremat naist!
Küsisin, et mida siis ämm ootab, mida ette heidab? Mida see naine paremini saaks teha? No ei ole konkreetset teemat. Lihtsalt “parem” võiks olla.
Oh neid emasid, mõtlesin endamisi.
Me tunneme oma poegi poegadena, teame nende nõrkusi, nende tugevusi. Teame mis nende südant liigutab, mis nendele haiget teeb jne… Me tunneme oma LAPSI! Aga me ei tunne neid ju MEESTENA! Me ei tea mida poeg MEHENA vajab. Kuidas saab üks ema öelda, et tema poeg väärib paremat, kui poeg on valinud just selle elu. Ta ei ole koos kohustusest, ta lapsed on suured, ta pühendub oma naisele, kodule… See on tema elu ja ta on valinud seda elada. Miks ei suuda ema oma poja elu üle rõõmu ja uhkust tunda? Miks peab ta olema see “probleem” seal peres?
Mis on selle tulemus? Poeg hoiab oma pere emast eemal ja keda süüdistab ema? Naist! Ikka naine on ju süüdi, et poeg nii harva külas käib ja tema on justkui kõrvale jäetud. Oleks teine naine, siis oleks hästi.
Paraku kuulen seda viimast liiga tihti ka oma vastuvõttudel ämmade suust. Ikka on “see naine” süüdi, aga vahel tuleb vaadata oma poega kui MEEST ja saada aru, et see on sinu jaoks puutumata maa, ära sinna oma nina topi. Poeg jääb alati pojaks, kui lased tal MEES olla ja toetad teda, mitte ei halvusta ta valikuid ja perekonda.
Ma olen ise valinud elus käitumise, et ma ei arvusta MITTE KUNAGI oma laste kaaslasi. Ma olen kuulaja, aga ma ei avalda arvamust. See on nende elu ja nende valik, selliseid asju ei lahenda vanemad. Kõige muuga aitan nõu ja jõuga, aga oma kaaslase valib ikka iga inimene ise. Kui kõik nii mõtleks, oleks paljud lahutusedki olemata, just need, kus ämmad-äiad liigselt kahe inimese suhte vahele tulnud ja selle elamiskõlbmatuks muutnud ja neid juhtumeid on paraku liiga palju.

Heade soovidega,
Kirsti