Ma kuulen väga tihti inimestelt, et nad ei suuda ilma teise inimeseta enam edasi elada. Enamasti on selleks teiseks inimeseks kaasa, aga sageli üksikute naiste puhul ka ema.
Väga harva ütleb keegi peale oma kaaslase siit ilmast lahkumist, et ta ei suuda enam edasi elada. Küll aga öeldakse seda siis kui kaaslane on leidnud uue.
Inimesed taluvad kergemini leina kui mahajätmist. Leina puhul ei ole ju tunnet, et ma ei kõlvanud enam.
Ehk siis väga egoistlik lähenemine.
Haiget teeb see, et keegi teine sai endale midagi, mida sina pidasid enda omaks. Nagu lapsed liivakastis. Tavaline kadedus.
Sellele kadedusele ja solvumisele hakatakse otsima vabandusi.
Öeldakse, et “ma ei suuda ilma temata elada”. Aga kuidas sa enne teda suutsid elada? Elasid ju ja väga hästi.
Miks sa siis temaga koos ei osanud elada nii, et ta su juurest ära ei oleks läinud? Äkki sa ei hinnanud seda suhet ja inimest piisavalt? Nüüd on tunne, et sinult võeti midagi ära ja SEE teeb haiget. Sa oled solvunud.
Kuidas saab olla, et üks inimene ei suuda ilma teiseta elada? See kõneleb ju olukorrast kus teine inimene asendab sulle karke. Sa toetud temale. Aga teine inimene ei pruugi tahta olla karkudeks kellelegi, äkki ta soovib sinu “tassimise ja kandmise” asemel sinuga vabalt koos joosta ja jalutada? Sa oled muutunud talle koormaks just sellega, et lihtsalt toetud kõiges talle. Õpitud abitus on selle nimi. Miks teha tööd kui sotsiaaltoetusest võib ka elada. Sama suhtumine. Oled nii mõelnud?
Tihti põhjendatakse oma edasi elamise võimatust sellega, et “ma ei tule majanduslikult toime!”. No halloo! Sa ei saa rajada oma elu nii, et keegi teine maksab selle kinni! Hakka teenima! Ei loe, et pole elus tööl käinud jne…
Siis ongi aeg end liigutama hakata. Aju ei ole antud sulle telefonis scrollimiseks.
Enda õnne, rahulolu ja toimetulekut ei anta enda käest kunagi ära. Need kolm asja peavad olema sul endal nagu käed-jalad. Kui sa toetud abivajavalt kellelegi, siis ühel hetkel muutud paratamatult sangpommiks ta jala küljes ja oled kas takistus või igav-tüütu kaasalohiseja.
Mõtle sellele ja vaheta korraks kohad-vaatenurgad. Mida sul oli pakkuda selles suhtes?
Kurb lugu on ka nende üksikute naistega, kelle ELU KAASLASEKS oli nende ema. Kes on justkui siiani nabanööriga ühendatud. Ei saanud luua peret, emale ei meeldinud väljavalitu või oli emal ikka abi tarvis. “Ma pidin ema jaoks olemas olema!”.
Loll jutt! Vabandused! Sõltuvussuhe.
Oma last ei lase lahti omakasupüüdlik ja õel ema. Manipulaator.
Täiskasvanud inimene elab enda elu! Teeb enda vigu, loob enda tulevikku, ei istu terve elu emaga õhtul teetass käes ja ei vaata päevast päeva ema noorpõlvepilte.
Ma olen näinud küll ja küll lugusid, kus naised soovivad surra, sest peale ema ei ole kedagi nende elus olnudki!
Jumal tänatud, et siis nüüd siis on võimalik keegi leida! Uskumatu.
“Ärata mu emme ellu! Kohe!” Kriiskas mulle üks kuuekümnendates aastates naine! Tema ema oli “ebaõiglaselt vara” ja loomulikult arstide süül 96 aastasena siit ilmast
lahkunud.
Mida teed sellisel puhul? Aitab ainult tugev raputus. Inimene tuleb lõpuks reaalsesse maailma tuua. Kuuskümmend viis aastat vaid emaga. Ei ainsatki suhet. “Emme” ütles ta. See naine oligi jäänud lapseks. Ka mõttemaailmalt, sest ta lootis, et ma äratan ta emme elule.
Meist sõltuvad vaid meie alaealised lapsed ja koduloomad. Ka vanurid, kes tõesti enam ise hakkama ei saa. Puudega inimesed vajavad sageli eluaegset hoolt, aga on nendegi seas selliseid, kes püüavad kõigest hingest ise toime tulla.
Inimene ei ole elus tänu teisele inimesele, elame ikka muudel põhjustel. Soovist hommikul ärgata. Midagi teha, midagi kogeda, näha, õppida, anda… See on elu. Teha vigu ja nendest õppida. Areneda.
Meil on kõigil oma tee, oma kogemused saada ja kui me kaldume sellest kõrvale, siis juhitakse meid oma rajale tagasi.
Sa PEAD oma elu ISE elama, teised ei saa ega tohi seda sinu eest teha. See on SINU elu ja SINU võimalus. Kasuta seda, naudi seda, hinda seda ja ole sulle antud võimaluse eest tänulik!
Kirsti