Ma olen saanud palju kirju inimestelt, kes otsustavad teha enesetapu.
Enamasti kirjutatakse nii, et “ma kellelegi teisele midagi ei ütle, kirja maha ei jäta, aga soovin kellegagi jagada, valisin teid”.
Tegelikult on see justkui viimane appikarje. Ikkagi veel soov saada ehk kuidagigi päästetud.
Mõned nendest on tulnud peale minu vastust vastuvõtule, õnneks. Need inimesed elavad siiani.
Ma olen sellest ka rääkinud, et mõni kindla plaaniga enesetapja on aasta möödudes tulnud mu vastuvõturuumi ja toonud mulle lillesülemi. Tänanud, et ta elule veensin, sest ületamatuna näinud probleem on lahenduse saanud ja inimene taas elumõtte leidnud.
Need on minu jaoks alati väga ilusad hetked, tekitavad tunde, et ma teen õiget asja. Näha säramas silmi, mis muidu oleksid suletud.
Eile sain taas sellise kirja. Inimene kirjutas, et teeb selle nüüd ära…
Ta ei ole mulle vastanud, mul on hirm. Miks?
Kui inimesel on lapsed, siis endalt elu võttes rikud sa paratamatult ära nende elu. Teate küll, et mõnes suguvõsas on väga suur enesetappude arv. Miks? Enesetapja käivitab ahela, hakkab endaga järeltulijaid kaasa kutsuma. Nii on.
Räägin ühe näiteloo.
Mu vastuvõtule tuli inimene, kes arvas, et tal on mingi haigus või vaimne probleem. Nimelt oli ta üksi kodus ja ühel hetkel tuli justkui teadvusele kui õde ta kõrval karjatas.
Eelnevast ei mäletanud ta midagi.
Juhtus siis nii, et õde tuli koju ja nägi pilti kuidas see inimene nöör käes nende aias suure puu all toimetas ja toolile ronis, et siis nöör ilusasti oksa külge siduda.
Sama oksa külge oli end poonud üles nende ema.
Šokist toibudes meenus talle, et oli teinud uinakut ja näinud unes ema, kes teda enda juurde kutsus. Justkui teadvusetult oli ta siis hakanud minema. Poleks õde koju jõudnud, oleks läinudki.
Ja tal ei olnud soovi elust lahkuda, vastupidi, ta pidas ema tegu kohutavaks.
Muidugi tekib inimesel hirm, kuidas sellisest olukorrast edaspidi hoiduda? Kuidas kaitsta õde?
Neid näiteid on palju.
Peale selle käib vastuvõtul väga palju inimesi, kelle lähedane läinud vabasurma ja kes sellega ka kümnete aastate möödudes ikka toime ei tule. See valu ei lähe üle.
Ma ei ole kunagi kuulnud, et raskelt haige inimene sooviks elust lahkuda, nemad otsivad ikka lootust, seda viimastki õlekõrt. Aga purunenud armastuse, vähese sissetuleku, stressi või võlgade pärast minnakse küll. Need on kõik ju lahendatavad olukorrad. Need ei ole allaandmist väärt. Depressioon on ravitav, tuleb tegeleda põhjusega ja elu saab jälle mõtte.
Mul on selliste mõtetega inimestele lihtsalt üks palve. Palun leidke keegi, hea ja mõistlik inimene, kellele enne oma loo räägite. Käige hea psühholoogi juurest läbi. Uskuge, te leiate väljapääsu. Ärge võtke endalt võimalust taas õnnelik olla ja ärge rikkuge oma lähedaste elusid. Väga palun teid.
Elu ON elamist väärt.
Lootust soovides
Kirsti