Ma olen aastast aastasse näinud inimeste kaartides üht korduvat mustrit-tunnustuse puudumist.
See käib nii koduse elu kui ka töö kohta.
Kurb, et kuulen liiga sageli lauset: mulle tõesti nii meeldib mu töö, aga see ei anna mulle enam midagi vastu. Ja mida inimene tegelikult ootab on tunnustus. Et pandaks tähele tema panust, et ei öeldaks ainult, et raha praegu ei ole, ei saa rohkem maksta, aga koormus natukene suureneb.
Ma näen neid läbipõlenud, ületöötanud inimesi.
Tihti nutavad nad minu vastuvõtul end lõpuks tühjaks ja seda selle peale, kui ütlen, et Jumal kui palju sa tööd teed ja sa ootad ju tegelikult lihtsalt tunnustust, aga seda ei ole.
Sama kehtib suhete puhul. Me võtame teist inimest nii loomulikuna enda elus, et unustame käituda temaga nii, nagu me käituksime värske tuttavaga.
Me ei märka enam pisiasju.
Kui su kaaslane on teinud mingi muudatuse enda juures, no ikka paremuse poole, tunnusta teda.
Kui ta on teinud midagi sinu, kodu, laste jaoks, tunnusta. Tunnustada võib ka pisikeste asjade eest. Poest piima toomise või põranda pesemise eest. See näitab, et sa märkad.
Maailm me ümber on nii kuri, inimesed käituvad kohati vastikult ja veidralt. Pigem hammustatakse, kui öeldakse head ja hoitakse lähedasi… Ole sina erinev. Säilita selles ajas soojus endas ja lähedased-töökaaslased enda ümber.
Vigadele oskavad kõik tähelepanu juhtida, aga kui palju on neid, kes ütlevad sulle, et sa oled tubli? Kes märkavad su panust? Ole sina selline.
Tunnusta oma kaaslast, oma lapsi, oma vanemaid, sõpru, kolleege… Hoia teisi enda ümber! See võtab sinult nii vähe, aga võib teise inimese pisarad, enda märkamatu panuse pärast, ära hoida.
Ilusat sügist sulle,
Kirsti