Armas lugu ravimtaimedega.
Mulle on alati öeldud, et sina ole küll oma sõnadega ettevaatlik! Kui midagi valjult välja ütlen, siis nii alati ka läheb. Nii head kui halvad asjad. Üks sõbranna naerab, et ainult enesehävitaja tuleb mind väljavihastama või provotseerima. No nii on 😃
Aga selle sõnamise positiivne pool.
Paar aastat tagasi, kui käisin paiselehti korjamas, ütlesin oma pojale, et meil võiks aias need taimed kasvada. Paiseleht on looduslik antibiootikum. Kaks nädalat hiljem avastasin garaažiukse ees paiselehed kasvamas. Tänavakivide vahel! Ja nüüd nad seal turritavad, igal aastal. Kahjuks ei saa nendest küll teed teha, sest garaaži eest teekannu taimi ju ei pane, aga paiselehed on olemas. Oleksin pidanud sooviga täpsem olema.
Möödunud aastal muru niites ütlesin jälle valjult välja, et lapsepõlves olid igal pool teelehed, nüüd ei näe neid kusagil. Aga tahaks. Võiks aias ka olla.
Ja nüüd on mu aias teelehed ja mitte vähe. Teelehe tee on hea köha ja bronhiidi korral, samuti on teelehte pandud haavadele, puhastab.
Suur oli aga mu imestus kui eile vastuvõturuumi maja ees teekivide vahel ka teelehti nägin. Justkui vastus, ise küsisid, siin me nüüd oleme! Kuidagi eriti heaks tegid need väikesed lehekesed mu tuju, sest möödunud aastal ei näinud ma ainsamatki, rõõm tõdeda: nad on tagasi! 🙂
Väikesed positiivsed sõnamised…