Ma arvan, et sa ei suuda elus kujutada ette minu elu. Päriselt.
Mul on suur maja, aed, kolm last (kaks alaealised), armastav romantiline mees, kaks koera, kass, merisiga, iganädalased taroskoobi salvestused, iganädalane raadiosaade, pea igapäevased vastuvõtud, kaks renditud vastuvõturuumi, oma sõbrad, kolleegid, raamat, selle turundamine, koduleht, e-pood, meediahuvi…. jne, jne….
Ma saan iga päev 30-50 e-maili, need sisaldavad inimeste muret, soovi saada minu vastuvõtule. Ma pean nendest inimestest väga lugu, nad on viinud end kurssi sellega, et minu vastuvõtule tulebki panna end kodulehe kaudu järjekorda.
Aga… Siis on teatud hulk neid inimesi (need on naised), kes ei pea paljuks helistada mulle õhtul kell 23.30, hüsteeriliselt nutta ja nõuda, et neil on kohe abi vaja! Nendel on mehega tüli, pudel veini on ka juba joodud ja nüüd peaksin mina nende elulugu kuulama ja nõu andma. Saades eitava vastuse muutuvad nad agressiivseks, jätkavad helistamise, sõnumite saatmisega nii sms’iga kui facebooki chati pommitamisega ja lõpp on enamasti sama: kui sa mind kohe ei aita, siis ma tapan end ära!
Minu puhul see paraku enam ammu ei toimi, manipulatsioonile ma ei allu.
Siis on need naised, kes kirjutavad enda elust ja lisavad telefoni numbri, helista! Ma tahan sinuga rääkida, kuula mu muret. Saades vastuse, et broneeri aeg vastuvõtule, vastavad nad, et ei! Nemad ei taha tasulist vastuvõttu, tahavad niisama rääkida, enda muret jagada! Nõu ja abi saada!
Mina ei ole prügikast, kuhu enda jamad kallatakse. Ma tegelen igapäevaselt inimeste muredega, vabal ajal ma seda ei tee-siis elan ma oma eraelu. Vabal ajal suhtlen ma enda pere ja sõpradega, ma ei jaga nõu ega abista kedagi. Miks peaksid sina saama niisama minu aega kui teised ootavad järjekorras vastuvõttu? Kust tuleb see arusaam, et kui sul on mehega jamasti, siis mina PEAN oma õhtu kulutama sinu mure kuulamisele? Miks? See on suhteliselt omakasupüüdlik! Sina saad oma emotsioonid mulle kaela kallata, aga mina? Kus see minu huvi on? Et loobun enda pereelust ja oma kaasaga õhtu veetmisest, et sina saaksid enda meest kiruda. Sina, mulle absoluutselt võõras inimene?
On teatud sort inimesi, kes arvavad, et kõik teised PEAVAD nende muresid lahendama ja kuulama. Ei ole vahet mis on kell või kui palju kraade on tarbitud. Ebaviisakas ja nahaalne ja väga sagedane nähtus. Kahjuks.
Aastaid tagasi kirjutas mulle õhtul kell 22 naine, teatas, et hakkab enesetappu sooritama. Ma kirjutasin messengeris temaga kella kuueni hommikul, tegin selgeks, et elu on elamist väärt ja, et mehest ilma jäämine ei ole maailma lõpp. Kell kuus teatas ta, et ta on väsinud ja läheb magama… Kas ta ütles aitäh? Ei. Kas ta kirjutas hommikul, et “tänan, et läksid hommikul vastuvõtte tegema magamata”? Ei. Kas ta üldse ütles aitäh, et on elus? Ei!
Kust tuleb paks nahk? Ikka inimestest, kes tahavad saada, aga pole nõus vastu andma. Nahaalsusest. Mul on paks nahk.
Seega, kui sa tahad niisama minu aega, siis seda ma ei jaga.
Mul on vastuvõtud ja kui sinna viisakalt aja broneerid-ma ootan sind! Ma aitan sind.
Kui sa mulle nahaalseid sõnumeid ja kirju saadad, ma ei aita sind. Aeg, energia ja teadmised on paraku hinnaline vara, kui sina minu teadmisi ja oskusi ei hinda, siis ei ole mul soovi neid sinuga jagada.
Viisakust soovides
Kirsti