Mul on põhimõte, nimetame seda nõiakoodeksiks, et ma alaealistele ei loe MITTE KUNAGI kaarte.
Miks?
Alaealistel on kaitse peal ja sellest läbi minnes tõmban ma endale pahanduse kaela, sest ma teen alaealise kaitsetuks ja vastuvõtlikuks kõigele.
Eile palus üks inimene mul vaadata oma alaealist last, pisarad silmis palus. Ma tahtsin teda aidata ja aitasin, läksin enda põhimõtetega vastuollu, aga mis oli tulemus?
Ma lebasin terve eilse päeva voodis, tunne oli selline, et mind on tabanud kõikvõimalikud viirused, aevastasin, pisarad jooksid, meeletu nõrkus, paha olla, palavikutunne, sees keeras ja mul oli nii külm, et mähkisin soojas toas end tekkide sisse ja panin villased sokid jalga. Ikka värisesin.
Ma olin sunnitud otsima ise abi, sest ennast sellises olukorras iga kord aidata ei saa.
Hommikul oli tunne, et olen eile teinud endale jõusaalis liiga, kõik lihased valutasid, liigutada ei saanud…
See oli mulle karistuseks, et läksin oma põhimõtetega vastuollu. Seda ei tohi teha.
Luban, et ei vaata mitte kunagi mitte ühtegi alaealist enam, ükskõik kui suur on lapsevanema mure.
Kui laps ei ole eluohtliku haiguse küüsis või pole ta sündinud puudega, siis palun minu käest abi mitte küsida, mina seda karmat kanda ei soovi.
Kõike head soovides
Kirsti