Armas sõber! Kirjutan Sulle täna armastusest.
Ma loen praegu üht megahead triloogiat, Mart Sanderi kirjutatud kolmeosalist raamatusarja, “Litsid”.
Äärmiselt hästi, voolavalt ja ilusa lauseehitusega kirjutatud põnevat ajaloolilist raamatut, mida lugedes meenub mulle alati mu ema öeldud lause: “Vahet ei ole millisel ajal sa elad, plahvatavad pommid või ümbritseb sind heaoluühiskond, armastus elab kõik üle ja noorus on alati ilus aeg!”.
Armunud inimene mõtleb armastusele ka lahinguväljal või koroonakriisis.
Ma arvan, et armastus ongi ehk kõige tugevam ja võimsam tunne, see mis toob inimese elusana välja lootusetust olukorrast või annab jõudu ja lootust teadmisega, et ühel päeval on kõik jälle hästi.
Miks ma sel teemal kirjutan?
Ma saan praegu väga, väga palju murekirju.
See kriis on raputamas meid kõiki, ta raputab meid välja meie mugavustsoonist. Mida ta meile ütlema tuli? Olete mõelnud sellele?
Kui pinnapealseks me olime muutunud? Kui vähe aega me leidsime oma lähedaste jaoks. Kui tähtsaks oli muutunud eneseteostus ja härra Rahajumal. Me tahtsime ainult olla paremad, asendamatud, nõutud, hinnatud… Aga lapsed vajasid järjest enam psühholoogide abi ja suur osa lastevanematest delegeeris oma armastuse jagamise kohustusena lapsehoidjatele.
Paarisuhted. Need olid muutunud vaid “kuhu me reisime?”, “kas arve on tulnud” jne. vestlusteks.
Jah, tean seda, suurel osal inimestest see nii vaid oligi. Mees ja naine ei suhelnud omavahel. Minu käest küsiti küsimusi: “Kas tal on veel mingid tunded mu vastu?” Kui uurisin, et miks sa oma kaasalt ei küsi seda, miks sa minu käest usaldad küsida, sain vastuse, et “me ei räägi ammu sellistel teemadel, pole aegagi!”.
Voodis scrollis kumbki oma telefoni….
Aga kuidas me teda iganes nimetame, Universum või Jumal… Temal on omad plaanid, talle ei meeldinud selline inimene enam. Kellele meeldiks? Ta pani selle oravaratta seisma. Andis meile aja vaadata endasse, peatas meie eneseupitamise, pani meid tegelema oma lastega, oma perega. Oma perega ühte elamisse, ühte hingamisse 24/7. Kas me saame hakkama? Kes me teglikult oleme? Kas me oleme perekond ja kui hästi üksteist tunneme? Kas elame selle kriisi koos üle või oleks mõtet ühine tee hoopis kaheks viia?
See on see aeg, järelemõtlemise aeg. Enda ja oma lähedastega tuttavaks saamise aeg.
Armastus elab kõik üle, armastus annab alati lootuse ja tiivad. Kui sul neid ei ole, siis pole ka armastust.
Vist.
Ma saan praegu meeletult kirju ja kuigi ma arvasin, et kõik on mures enda töö ja selle kaotamise pärast, siis tuleb välja, et number üks mure on ikkagi armastus. See annab mulle lootuse, et kõik ei ole üldse kadunud.
Kuni inimene armastab, seni ta elab. Kuni on lootust, seni on mõtet pingutada. Ja kui enam lootust ei ole, siis on ikka veel mõtet pingutada, sest tugevad jäävad ellu!
Kui armastus aitas inimestel elada üle kogu sõjaõuduse, kogu jubeda nõukaaja…. No siis see koroonakriis peaks olema igati ületatav.
Vaata oma kaasale otsa, miks sa temasse kunagi armusid? Mine tagasi sinna hetke, sul on ju aega ja leia see tunne jälle üles! Võta seda aega kingitusena, usu mind, siis ta seda ka on.
Kolm kõige vägevamat sõna on USK, LOOTUS JA ARMASTUS. Just seda kõike ma sulle, kallis sõber, praegu soovingi!
Ole terve ja armasta!
Kirsti