Mind ajendas seda postitust kirjutama päris mitu asja.
Facebook tuletab ikka meelde, et täna on sünnipäev sellel ja teisel inimesel. Ka meie seast lahkunud inimesed, kelle facebookileht alles, on selles sünnipäevalaste nimekirjas. Ja mida ma loen, mitu aastat surnud inimese seinale kirjutavad mõned ikka: “õnne ja tervist”, “sära ja särise!”. Päriselt. Kas see õnnesoov tuleb lihtsalt sellest, et nimekiri viskab ette, teen viisakusliigutuse ära. Süvenemata, inimese lehele minemata?
Inetu ja kurb lugeda. See näitab kui pinnapealsed me oleme ja, et tegelikult ei võta keegi isegi aega, et su lehele minna, õnnesoov ei ole südamest, see on formaalsus.
Sama kohtan tihti endale saadatud mailides ja kahjuks mõnikord ka vastuvõtule tulijate puhul.
Ikka saan kirju: “Tere KRISTI”. Sa soovid minu abi, aga sa ei viitsi mu nimegi õigesti kirjutada! Sina tahad, et mina sinu probleemi süvenen, aga sa ei viitsi isegi oma kirja üle lugeda, et see ikka korrektne oleks. Inimese nime valesti kirjutada on solvav, eriti kui sul on tema abi vaja.
Teine asi on vastuvõttudega, mõni saabub valel päeval, valel kellaajal jne…. Ma saan aru, me kõik eksime, ikka juhtub, olen isegi kogemata kaks inimest samale ajale bookinud. Aga kui sa ütled, et ma ei leidnud ruumi üles ja jäin seetõttu hiljaks, siis see ei ole ok. Minu vastuvõtule registreerides saab inimene kinnitusmaili kus kõik puust ja punaseks tehtud. Seal on kirjas isegi see, et ruum asub kohe suurte koridoriakende kõrval (ainus ruum koridoris), aga ikka saan teada, et “oh ma ei leidnud üles”. Kui ütlen, et mailis on ju kõik väga selgelt kirjas, siis vastus on alati selline lõbus: “aa, ma ei lugenud lõpuni!”. Päriselt? Aga sa ju ometi ootad, et mina süvenen sinu asjadesse! Et vaatan ikka “lõpuni”. Saadetud info ongi ju sinu abistamiseks, loe läbi! Ja kui hilined sellise vabandusega, siis ei ole ma kohustatud sind aitama, minu aeg, minu valik. Su probleem seisnebki selles, et sa oled pealiskaunde ja lugupidamatu. Nii on.
Kõik on muutunud kuidagi pealkirjapõhiseks, seda õpetab meile ka ajakirjandus. Paneme hästi kõlava pealkirja, sisu sellele ei vasta, aga sisu on tasuline, inimene võtab omaks selle müüva, valet täis pealkirja. Nõme!
Vahel ma imestan, et inimesed istuvad ju hommikust õhtuni nina telefonis, aga kui midagi tegelikult kohale ei jõua ja millessegi süveneda ei viitsita, siis mida nad seal teevad? Ei tea.
Süvenemine on üks osa lugupidamisest. Kaaslasega vesteldes ei istuta. telefonis, kuulatakse ja võetakse aeg teineteisele, vastupidine on jällegi austuse puudumine ja siis ei ole mõtet hiljem kurta, et ta leidis kellegi teise, äkki see teine inimene huvitub temast rohkem kui telefonist. Mõttekoht.
Kõike head soovides
Kirsti