Inimesed kurdavad sageli, et nad elavad päevast-päeva nii, nagu nad tegelikult ei soovi. Nad teevad teatud asju kohustusena või siis seetõttu, et neid asju lihtsalt peab tegema, kellegi teise arvates. Sageli saab määravaks ühiskondlik surve või siis “mida teised arvavad” mõtteviis.
Ma olen ka kunagi samu tundeid tundnud ja samu mõtteid mõelnud. Kahjuks ei vii see iseenda sees sind endale kuidagi lähemale, järjest kaugemale tammud oma sisemisest minast ja rahulolutundest. Lõpuks saad aru, et sa ei mõista üldse seda inimest kes elab su enda kehas. See on keegi selline, kes peaks olema sulle kõige lähem tegelane ja kelle mõistmiseks sul küll ühegi psühholoogi ega kaardiladuja abi ei peaks vaja minema, aga vot…ei tunne seda inimest. Ei saa temast aru. Miks ta nii käitub?
Inimesed küsivad mu käest lihtsalt: “Ütle miks ma nii käitun? Miks ma ei julge elada nii nagu ma tegelikult soovin? Miks ma keelan endale siin elus asju mis teeksid mind ennast ka õnnelikuks? Miks mulle läheb nii palju korda teiste arvamus?” jne, jne….
Need põhjused ei ole alati sarnased, aga enamasti on ikka see tohutu meeldida tahtmine ja “jäta mulje, et sul on kõik hästi”. Sest mida teised muidu mõtlevad.
Aastaid tagasi tuli üks naine ühel üritusel mu käest nõu küsima. Ta abielu oli kriisis, ta ei saanud selles suhtes enam mingit toitu ei ihule ega hingele. See naine oli leidnud kellegi, kes pani ta silmad särama ja kellega oli hullumeelne tõmme esimesest hetkest. Aga ta oli liiga arg, et seda sammu astuda, ta oli ju abielus.
Ja mida soovitasin mina? Üritada ikka lappida seda katkist suhet. Liimida vaasi.
Täna ma soovitan minna oma kire järgi, ainult see toob sära silma tagasi, kaotab kehakaalu ja teeb naisest jälle naise. Raputab elule tagasi!
Tuim rutiin, nii ehk naa suhte mitteparanemine ju ei paku muud kui igavat, halli ja emotsioonideta õnnetut elu. Kellele seda vaja on? Inimene on kordades rohkemaks võimeline kui ta on õnnelik.
Julgege teha OMA valikuid, julgege öelda “EI” olukordades kus te tahate öelda ei.
Ei loe mis teised arvavad.
Ma olin eile ühel üritusel ja järsku astus minu juurde meesterahvas. Kutsus mind enda ja oma naise lauda. Võõrad inimesed. Ma ei lähe mitte kunagi võõraste inimeste lauda, ausõna…mitte kunagi.
Ma ei karda ammu enam oma arvamust välja öelda. Jah, see mees vaatas mind pilguga “nii ülbe siis oledki!”. Ei, ma ei ole ülbe. Mul on õigus keelduda. Ma ei lähe võõrasse laudkonda ja kõik. Ja kui see on ülbus, siis olgu. See ei muuda minu jaoks midagi. Nii lihtne see ongi.
Sama lihtne on öelda õigel ajal “Jah”. Kui on valida kas olla õnnelik või õnnetu, elada või vegeteerida? Kumma valite?
Kõigil on õigus saada päris endaga tuttavaks, ärge sammuge teistele meeldimise eesmärgil endast kaugemale! Tunda ja armastada iseennast-see on suur väärtus.
Armastust soovides
Kirsti
Foto: Sven Tupits / Kirjastus “Helios”