Kas käia surnuaial või põletada kodus lahkunu mälestuseks küünalt?

Surnuaial käimise osas jagunevad inimesed justkui kahte leeri. Ühed armastavad seal jalutada ning seda vaikust ja rahu nautida, teised ütlevad, et nad pelgavad lahkunute viimset puhkepaika.
Mina kuulun nende inimeste hulka, kes armastab jalutada just surnuaedadel. Ma saan sealt mingit seletamatut jõudu ja energiat. Mulle meeldib “kuulata” nende inimeste lugusid, kes on seal rahu saanud. Mulle meeldib erinevate maade ja rahvaste surnuaiakultuur, loen ja jälgin huviga.
Ma mõistan ka neid inimesi, kes ei tunne end surnuaias sugugi hästi. Ega ei peagi tundma, see on väga individuaalne. Aga ma ei mõista neid, kes ütlevad, et miks ma peaksin minema oma lähedase hauale? Ma panen talle kodus küünla ja mõtlen tema peale. Mul tekib küsimus, et kas te lähete oma emale külla ja jutustate temaga mõnusalt või te mõtlete kodus tema peale? Kui vanaemal on sünnipäev…kas jätad minemata ja soovid mõttes talle õnne?
Mis jutt see selline on?
Lähedaste haua tühjaks ja mahajäetuks jätmine on üpris inetu tegu. Seda enam, et kodus ei panda kellelegi küünalt. Nii kutsud ju hinge endale koju. Oskad sa teda ära saata?
Kui hing on raske ja tahad, et keegi aitaks, et keegi võtaks valu ja koorma hingelt, mine just kellegi lähedase hauale. Jutusta. Põleta valgeid küünlaid ja palu oma mure sinna üles kaasa viia. Usu mind, hinged on abivalmis ja aitavad. Aga sa ei saa seda niisama küsida, sa pead vastu ka andma. Vastu antaksegi meelespidamist ja nende kalmul käies oma hoolt näidates.
Seega, kodus põleta küünlaid hubasuse ja hea enesetunde pärast, mälestuseks vii küünal hauale.

Ilusat hingedeaega soovides,

Kirsti