Mulle tehti juba lapsena kodus selgeks, et aega tuleb austada.
Isa rõhutas alati, et enne oled 15 min varem kohal, kui jääd 5 min hiljaks. Hilinedes lükkab inimene käima hilinemisahela. See, kes sind ootama peab, jõuab oma järgmisele kohtumisele hiljem ja ülejärgmisele ja omakorda need inimesed, kellega need ootajad kohtuma peavad, hilinevad oma kohtumistele ja tegemistele. Üks tobe hilinemine põhjustab terve pika hilinemiste ahela.
Ja kust sa võtad üldse õiguse panna teine inimenene lihtsalt ootama, sel põhjusel, et sina jääd hiljaks, sest sina ei suuda oma aega arvastada ega planeerida? Õpi kella tundma, õpi aega arvestama! Ärka varem või liiguta end kiiremini!
Ma ei talu hilinemist! Ma ei talu üldse sellist teiste inimeste aega lohakat suhtumist, aga veel rohkem häirivad mind inimesed kes teise inimese ajast üldse lugu ei pea.
Kui inimene pöördub minu poole abi saamiseks, tal on võimalik kohtuda ainult õhtul või ainult nädalavahetusel. Tal on nii väga mu abi vaja! Ma tulen talle vastu. Ta paneb mu õhtu või ilusa päikesepaistelise puhkepäeva hommiku kinni, ma ärkan vara, käin dusi all, teen end korda ja ootan. Aga ta ei tule, ta anna sellest ka teada, et ta ei tule! Heal juhul saadab päev hiljem sms’i, et sorry, oli tegemist!
On ka neid, kes teatavad enda poolt nuiatud aja tühistamisest mõni hetk enne kokkulepitud aega. Minu aeg jookseb tühja, keegi teine seda ka endale ei saanud, sest sellel inimesel on teiste ajast ja plaanidest ja suvepuhkusest täiesti ükskõik!
Vot siis on vaid üks vastus. Sul lähebki elus just nii kehvasti seetõttu, et sa ei austa kedagi!
Nii nagu suhtud sina teistesse (lugupidamatult), suhtuvad teised sinusse.
Ära otsi mujalt abi, ära kaeble, vaata peeglisse!
Vähem selliseid hetki soovides
Kirsti