Juhtusin lugema ühe inimese facebookipostitust. Ta kirjutas, et tal on üks ehe kadunud, see aga on talle oluline, sest ehte kinkis väga kallis inimene.
Ja seal all olid siis “teadjate” kommentaarid: “Las olla, see ehe on oma töö teinud”, “Sellel ehtel ei ole sulle enam midagi anda” jne…
Haarasin peast!
Sellist juttu räägivad paraku ikka need inimesed, kes käinud mõnel kursusel, seminaril või koolitusel ja “saanud tarkust”.
Nemad jagavad seda (tegelikult hoopis teise teema kohta käivat) tarkust valimatult igal pool ja iga juhtumi juures.
Lihtsalt öeldes on nii, et kui sa kannad spetsiaalselt mõnd väeehet, selle ülesanne on sinu poolt sõnastatud ja see on saanud korralduse sind kaitsta ( nagu minu loodud peegelkaitsetalismanide puhul) ja ehe läheb katki või kaob ära, siis jah… Ta on oma töö teinud.
Kui sulle kallis inimene on kinkinud niisama või mõneks tähtpäevaks ehte ja see kaob ära, siis ei ole tegu töö lõpuga. Siis on oluline ehe kadunud! Lihtsalt kadunud. See ehe on sinu jaoks seotud emotsionaalse hetke, sündmuse või inimesega-see ehe ei tee tööd su jaoks. Ta on mälestus millestki või kellestki.
Nii lihtne see ongi.
Kui inimene kaotab ära abielusõrmuse, siis ei ole see ka märk sellest, et see abielu on oma töö nüüd teinud. Abielusõrmuse kaotamine on halb enne, see näitab, et varsti tuleb sõrmus sõrmest võtta. Aga seda ka mitte alati. Reegleid siin ei ole. Kui on, siis erand kinnitab neid.
Ilusat päeva,
Kirsti