Mida rohkem ma inimestega suhtlen, seda rohkem saan ma aru kui katkised suhted meid ümbritsevad.
See, et paarisuhted ei toimi, ok on kuidagi arusaadav.
Aga kui tuleb ema ja küsib, et mida tema laps temast arvab? Kui tuleb naine ja küsib, et kas ta kunagi hakkab veel oma emaga suhtlema?
Kui poja matnud ema ei tea kuidas tema poeg temasse suhtus?
Mis toimub?
On siis tõesti nii palju seda möödaelamist ka laste ja vanemate suhetes?
Miks me ei räägi oma lastega? Kuidas saab olla, et ema vihastab oma tütre peale nii, et loobub temaga suhtlemast? Aastaid ei suhtle! Ei ole näinud oma lapselapsi! Ei ole oma tütre pulma läinud! Uskumatu!
Kuidas saab olla võimalik, et ema ei julge helistada oma pojale, et küsida kuidas pojal läheb?
Kusagil on tehtud väga räiged vead ja need vaevavad ja vaevavad järelikult nii valusalt, et ei julgegi ühendust võtta? Või on see eneseuhkus, et ei helista ja kõik.
Lähen küsin parem kaartidelt, äkki saan mingi südamerahu…
Ma keeldun vahel vastamast sellistele küsimustele, oma lollis lootuses maailma paremaks muuta suunan ma need inimesed siiski vastuseid otsima sealt, kus vastused peidus. Mis mõte on elada teadmisega, et ta on mulle andestanud, aga ok, las jääb, ma ei suhtle ikkagi… las võtab ise ühendust.
Ükskõik milline on suhtumine sel teisel poolel, et oma süda oleks rahul, tehke see esimene samm.
Ema ei saa peita end oma lapse eest ja vastupidi.
Küll on õudne kui oma lähedase inimese kirstu kõrval seistes ei tea täpselt, et kas ta ikka soovib sind siin näha või ei….
Elage elu ise lihtsamaks, tuleb õhtul parem uni.
Ja kui te ei julge, siis tulge, ma julgustan!
Armastust soovides
Kirsti