Ma sain kirja ühelt armsalt naisterahvalt, kes küsis, et mida teha lahkunud vanaema fotodega? Keegi oli soovitanud tal neljakümne päeva möödudes kõik vanaema pildid musta paberiga katta ja raamatute vahele peita. Lahkunu fotod ei tohtivat olla nähtaval.
Tegelikult on nii, et ega ei ole hea ümbritseda end ainult teiselpool vikerkaart elavate lähedaste piltide ja asjadega, aga ei saa keegi ka öelda, et peitke nende fotod ära. Seda küll tegema ei pea.
Kui inimene oli enda eluajal teile lähedane ja kallis, miks peaks siis peale tema teispoolsusesse suundumist mälestuse temast ära peitma? Ta on ju ikka seesama armas ja kallis inimene, lihtsalt ta ei ole enam meie juures. Kui tunnete, et tahate tema fotot kaasas kanda, kandke. Kui soovite, et see oleks teie öökapil, hoidke seda seal! See on iga inimese sisetunde asi. Kui tunnete, et ta valvab ja hoiab teil silma peal, siis nii see ongi. Reegleid ei ole. Aga vägisi mälestust kustutada ei tohi. See võtab ära ka võimaluse leinata.
Mul on kodus minu vanaisa kirjutuslaud. Restaureerisin selle ise oma kätega. Ma tunnen end selle laua taga väga hästi, hoitud ja kaitstud. Mu vanaisa ju armastas mind! Tänutäheks, et tema laud just minuni jõudis, hoian laua kohal fotot millel olen koos vanaisaga. Miks ma peaksin selle pildi kusagile peitma? Ei pea. Just tore mälestus.
Mälestused ja kogemused ju moodustavadki elu, miks me peaksime neid peitma?
Armastusega
Kirsti